Tervist, pole ammu näinud! Kuidas teil läinud on?
Et muuta oma tuba kodusemaks, oli vaja muretseda:
-vaip
-laualamp
-küünlad
-lill (bambus) vaasiga
-mõned seinapildid.
Soetatud. Tuba on nüüd lihtne ja armas!
Neljapäeval sadas vihma. Libisesin selili porimülkasse oma puhaste riietega. Teised said naerda, mina kirusin, et jälle peab riideid pesema.
Õhtul oli Merili sünnipäev karutlisalati ja viineritega. Öösel vurasin vihma trotsides rattaga ühikasse. Sain läbimärjaks!
Reedel peitsime ennast pohmelliga teki alla! Peale mõnigast võitlust ajas süütunne mu voodist välja. Läksin sööma. Tuli leppida eriti halva soenguga, kuna iga juuksesalk hoidis ennast kangelt erinevas suunas.
Õhtul oli üks kiftimaid erasmuse pidusid üldse. Veendusin, et elu on elamiseks ja vein vaid joomiseks!
Kogu nädalavahetust võib iseloomustatada kui - vaniljejäätis metsmaasikatega (mõtelge ise, mida tahate). See kõlab palju paremini kui näiteks marineeritud heeringas juurvilja tükkidega.
Minu elu lihtsad ja imelised pisiasjad!
Nüüd on juba esmaspäev ja mu esimene ning ainuke erialane loeng on selleks nädalaks läbi. Üks ainetest lõppes eelmisel nädalal ning uus pole veel alanud.
Emale ja isale: õpin, ainult kangesti igav tunduks siia ensümoloogia või biokeemia definitsioone laduda. Hindeid pole veel antud. Järgmisel nädalal esimene eksam hispaania keeles (aiman halba).
Ei midagi erilist. Samas Tallinnast tuleb aina mittepositiivseid uudiseid. Ma elan siin omas mullis oma turvalist ja muretut elu, kaugel kõikidest muredest. Loen igapäevaselt lehti, mis Tallinnas toimub ja avaldan arvamust, kui miski korda läheb ja ongi kõik. Mu isa iseloomustaks mind nüüd sõnadega – egoisimihunnik. Kas ikka?
Kogu sellel asjal on kaks vaatenurka. Eramuste elu siin tuleb võtta kui – uued kogemused/teadmised, pidu, fun, reisimised, uued sõbrad, uued suhted – ei midagi tõsist (v.a. kool). Sellest aastast tuleb luua mälestusi! Sa ogardud, oled ülemeelikas – 19 taas.
Aga teisalt sa mõtled, et elu ei ole tegelikult selline. Tegelikkuses on kohustused, vastutused, rõõmud/mured. See on hoopis midagi muud. Rääkides sõpradega või kodustega, toob see kõik su Eramuse pilve pealt alla tegelikku maailma.
Mis veel kentsakam? Kui Tallinnas miskit juhtub, näed sa seda kõike kõrvalt. Sa ei ole ise selle sees. Ja see on midagi muud. Sa ei suuda tunnetada olukordade tõsidust või kurbust. Sa küll püüad aidata nii nagu suudad, aga tegelikult oled sa kuskil üüratus kauguses oma elu elamas. Sa lihtsalt eksisteerid!
Wednesday, November 28, 2007
Saturday, November 17, 2007
Jahhaa. Jura. Kultuura!
Nädala algus suudeti mul järjekordselt peeti keerata. Ebameeldivad uudised kodumaalt. Jah, aitähh. Kuidas ma saan siis tagasi igatseda, kui mingit jama tuleb ustest ja akendest.
Ja koolist. Teisipäeviti ja kolmapäeviti on mul labor, mis on teemade järgi jagatud kuude erinevasse ossa. Iga osa kohta tuleb teha eraldi protokoll. Loomulik. Neid protokolle vehivad teha prantslased ning esmaspäeval sain siis oma esimese protokolli. 52 lehekülge. Jah, lugesite õigesti – 52 lehekülge. Ning ei midagi uut - sa pead seda ka kaitsma minema. Perse! TTÜ-s oli mu kõige pikem protokoll 15 lehekülge.
Peale sinist esmaspäeva tuli suhteliselt kirgas teisipäev. Teisipäeval oli korvpall. Asvel - BC Kalev. Asvel on Prantsusmaa üks kõvemaid korvpalliklubisid. Kuigi korvpall pole mulle kunagi eriti sümpatiseerinud ja ma olen selles suhteliselt juhm, ajas suur isamaatunne mägu vaatama. Oluline mäng olevat!
Merili korraldas meile Kalevi poolt tasuta piletid ning peaaegu kõik Lyonis elutsevad eestlased olid kohal (isegi üks Chamberys elav eestlane oma neiuga).
Ja koolist. Teisipäeviti ja kolmapäeviti on mul labor, mis on teemade järgi jagatud kuude erinevasse ossa. Iga osa kohta tuleb teha eraldi protokoll. Loomulik. Neid protokolle vehivad teha prantslased ning esmaspäeval sain siis oma esimese protokolli. 52 lehekülge. Jah, lugesite õigesti – 52 lehekülge. Ning ei midagi uut - sa pead seda ka kaitsma minema. Perse! TTÜ-s oli mu kõige pikem protokoll 15 lehekülge.
Peale sinist esmaspäeva tuli suhteliselt kirgas teisipäev. Teisipäeval oli korvpall. Asvel - BC Kalev. Asvel on Prantsusmaa üks kõvemaid korvpalliklubisid. Kuigi korvpall pole mulle kunagi eriti sümpatiseerinud ja ma olen selles suhteliselt juhm, ajas suur isamaatunne mägu vaatama. Oluline mäng olevat!
Merili korraldas meile Kalevi poolt tasuta piletid ning peaaegu kõik Lyonis elutsevad eestlased olid kohal (isegi üks Chamberys elav eestlane oma neiuga).
See oli elamus. Kujutage ette: terve saal prantslasi ja 10 eestlast, kes röögivad – Kalev! Aga mäng haaras meeletult endaga kaasa. Kui mängu normaalaeg lõppes viigiga, olid kõikidel närvid üles krutitud ja meeleolu laes. Ja võit tuli Eestisse! Juubeldasime korralikult. Surusime peatreeneril kätt ning tegime pilti!
Hiljem nagu eestlastele kombeks – pubisse kahele napsule!
Neljapäev –BEAUJOLAIS NOUVEAU! Beaujolais nouveau on punane vein, mida toodetakse Beaujolais piirkonnas. See on selline vein, mida lastakse käärida ainult paar nädalat ja lastakse müügile novembrikuu kolmandal neljapäeval (paras peet).
Igastahes pakuti erinevaid sorte hinnaga alates 5 eurot kuni 20 euroni pudel. Kogu linn oli veinist purjus – ei lugenud, et ka reedene tööpäev eksisteerib.
Meie jaurasime Erasmustega linnas ning siis soolaleivapeole.
Teate, mind hämmastab asjaolu, kuidas siin soolaleivapidusid peetakse. Eestis on tavaliselt nii, et kutsud oma sõbrad külla ja joote hommikuni. Punkt. Siin on ühel õhtul kuulda vähemalt kolmest erinevast soolaleivapeost, kus keegi kedagi kolmandat isikut teab ja loomulikult on vaja sinna suurema seltskonnaga minna. Jõuad siis peole, kus on laud alkoholi ja suitsutatud seajalaga! Iga teine on selle inimese, kes soolaleivapidu peab, kolmanda sõbra ähmane tuttav ja rahvast voolab ikka juurde. Kõik teavad mitte kedagi, aga napsu võetakse. Mmmm... interesting!
Reedene. Kuna viimasel nädalavahetusel suutsin oma jalanõudel tallad ära rokkida ja suure vihmaga ei ole mõnus kanda jalanõusid, kus augud sees (järeleproovitud), olin hädaolukorras sunnitud endale uued jalanõud ostma. Käisin koos sõbraga poetuuril. Kuna mulle ei meeldi poodelda, sest minu arust on see tülikas ja ajaraisk, leidsime jalanõud suhteliselt kiiresti. Aga mainimist väärib asjaolu, et kui ma oma jalanõude eest maksin, pakkis poemüüja jalanõude karbi ilusasti plastikkotti ja ulatas koti mu sõbrale – et palun, teie naisterahva ostud, loomulikult peab mees neid kandma. Sõber vaatas esialgu lollaka näoga, kuid peale teatavat aega kosumiseks, võttis koti vastu ja vastas: “Merci!”. Situatsioonikomöödia!
Minu (ja naismehhiklaste) jaoks pole mingi probleem käia oma meesterahvastest sõprade käevangus, neid kallistada või nende eest eest hoolitseda, aga prantslased ei ole tavaliselt nii lähedased oma sõpradega, seega eeldatakse tihti, et üks või teine on kellegi poiss-sõber. Ja räägitakse, et eestlased on külmad!
Õhtul läksime Meriliga Ingridi juurde soolaleivapeole. See korter on kodune. Mõnus sisemine olustik, kiftid korterikaaslased – vaimustusvaimustus. Peale meie olid seal veel kaksi suomelaiset ja üks Türgi tüdruk. Türgi tüdruk oli vahva, aga soomlased istusid vist küll kogu õhtu toimuvat jälgides. Lugematu hulk veinipudeleid, mõnus muusika (Ingridi toakaaslane mängis kitarri) ja elav arutelu prantsuse-inglise keeles. Öösel mõtsime veel diskole minna, aga see ostus jamaks, seega ronisime Meriliga kahekesi sinna jazzibaari – meie pärl. Seal on juba mõnus lihtsalt niisama istuda ja muusikat kuulata ja naudiskleda.
Alates siia saabumisest on mulle arusaamatuks jäänud mehhiklaste “ajaline täpsus”. Kui on näiteks kokku lepitud, et saame õhtul kell 23 kokku, et koos välja minna, hakkab mu toakaaslane ennast alles siis valmis sättima. Seega me jõuame kokkulepitud kohta 23:45, aga teistel pole sellega probleemi, sest nad ise on ka sinna jõudnud kuskil 23:35, välja arvatud meie armas prantslane, kes on tõesti kell 23 kokkulepitud kohas. Ja mis kõige hämmastavam, isegi kui sa jääd pool tundi hiljaks, võid sa kindel olla, et nad on seal, sest nad ootavad sind! Ükskord jäi mu armas Adriana tund aega hiljaks ning kogu seltskond ootas suur külmaga ainult teda. Ma olin padutige!
Meil oli suhteliselt torkiv arutelu sellel teemal, kuna mu toakaaslane märkis, et tema läheb loengusse alati varem kui mina. Selle peale mainisin, et isegi kui ma jään hiljaks, siis ainult 5 minutit, mitte 45, mille peale tuli vastusek – täpsus peab olema kõigis eluvaldkondades. Ja temalt!
Kui prantslased korraldavad näiteks oma sõpradele õhtusöögi, öeldakse tihti saabumisajaks 7-8. See tähendab, et sa saabud veidi enne kaheksat või isegi hiljem. Kui saabud enne seitset või täpselt kell seitse, on see nende jaoks negatiivne, sest nad pole oma ettevalmistustega isegi alustanud.
Ma nüüd ei püüa väita, et ma olen hullult pedant kellaaegade suhtes, sest tihti jään ise 5-10 minutit hiljaks ja on olnud paar olukorda, kui olen jäänud isegi pool tundi hiljaks, kuid püüan ennast ikkagi parandada. Sest minu arust näitab see austust teisele, kui on kokku lepitud mingi kellaaeg ja sa saabud õigeaegselt.
Hiljem nagu eestlastele kombeks – pubisse kahele napsule!
Neljapäev –BEAUJOLAIS NOUVEAU! Beaujolais nouveau on punane vein, mida toodetakse Beaujolais piirkonnas. See on selline vein, mida lastakse käärida ainult paar nädalat ja lastakse müügile novembrikuu kolmandal neljapäeval (paras peet).
Igastahes pakuti erinevaid sorte hinnaga alates 5 eurot kuni 20 euroni pudel. Kogu linn oli veinist purjus – ei lugenud, et ka reedene tööpäev eksisteerib.
Meie jaurasime Erasmustega linnas ning siis soolaleivapeole.
Teate, mind hämmastab asjaolu, kuidas siin soolaleivapidusid peetakse. Eestis on tavaliselt nii, et kutsud oma sõbrad külla ja joote hommikuni. Punkt. Siin on ühel õhtul kuulda vähemalt kolmest erinevast soolaleivapeost, kus keegi kedagi kolmandat isikut teab ja loomulikult on vaja sinna suurema seltskonnaga minna. Jõuad siis peole, kus on laud alkoholi ja suitsutatud seajalaga! Iga teine on selle inimese, kes soolaleivapidu peab, kolmanda sõbra ähmane tuttav ja rahvast voolab ikka juurde. Kõik teavad mitte kedagi, aga napsu võetakse. Mmmm... interesting!
Reedene. Kuna viimasel nädalavahetusel suutsin oma jalanõudel tallad ära rokkida ja suure vihmaga ei ole mõnus kanda jalanõusid, kus augud sees (järeleproovitud), olin hädaolukorras sunnitud endale uued jalanõud ostma. Käisin koos sõbraga poetuuril. Kuna mulle ei meeldi poodelda, sest minu arust on see tülikas ja ajaraisk, leidsime jalanõud suhteliselt kiiresti. Aga mainimist väärib asjaolu, et kui ma oma jalanõude eest maksin, pakkis poemüüja jalanõude karbi ilusasti plastikkotti ja ulatas koti mu sõbrale – et palun, teie naisterahva ostud, loomulikult peab mees neid kandma. Sõber vaatas esialgu lollaka näoga, kuid peale teatavat aega kosumiseks, võttis koti vastu ja vastas: “Merci!”. Situatsioonikomöödia!
Minu (ja naismehhiklaste) jaoks pole mingi probleem käia oma meesterahvastest sõprade käevangus, neid kallistada või nende eest eest hoolitseda, aga prantslased ei ole tavaliselt nii lähedased oma sõpradega, seega eeldatakse tihti, et üks või teine on kellegi poiss-sõber. Ja räägitakse, et eestlased on külmad!
Õhtul läksime Meriliga Ingridi juurde soolaleivapeole. See korter on kodune. Mõnus sisemine olustik, kiftid korterikaaslased – vaimustusvaimustus. Peale meie olid seal veel kaksi suomelaiset ja üks Türgi tüdruk. Türgi tüdruk oli vahva, aga soomlased istusid vist küll kogu õhtu toimuvat jälgides. Lugematu hulk veinipudeleid, mõnus muusika (Ingridi toakaaslane mängis kitarri) ja elav arutelu prantsuse-inglise keeles. Öösel mõtsime veel diskole minna, aga see ostus jamaks, seega ronisime Meriliga kahekesi sinna jazzibaari – meie pärl. Seal on juba mõnus lihtsalt niisama istuda ja muusikat kuulata ja naudiskleda.
Alates siia saabumisest on mulle arusaamatuks jäänud mehhiklaste “ajaline täpsus”. Kui on näiteks kokku lepitud, et saame õhtul kell 23 kokku, et koos välja minna, hakkab mu toakaaslane ennast alles siis valmis sättima. Seega me jõuame kokkulepitud kohta 23:45, aga teistel pole sellega probleemi, sest nad ise on ka sinna jõudnud kuskil 23:35, välja arvatud meie armas prantslane, kes on tõesti kell 23 kokkulepitud kohas. Ja mis kõige hämmastavam, isegi kui sa jääd pool tundi hiljaks, võid sa kindel olla, et nad on seal, sest nad ootavad sind! Ükskord jäi mu armas Adriana tund aega hiljaks ning kogu seltskond ootas suur külmaga ainult teda. Ma olin padutige!
Meil oli suhteliselt torkiv arutelu sellel teemal, kuna mu toakaaslane märkis, et tema läheb loengusse alati varem kui mina. Selle peale mainisin, et isegi kui ma jään hiljaks, siis ainult 5 minutit, mitte 45, mille peale tuli vastusek – täpsus peab olema kõigis eluvaldkondades. Ja temalt!
Kui prantslased korraldavad näiteks oma sõpradele õhtusöögi, öeldakse tihti saabumisajaks 7-8. See tähendab, et sa saabud veidi enne kaheksat või isegi hiljem. Kui saabud enne seitset või täpselt kell seitse, on see nende jaoks negatiivne, sest nad pole oma ettevalmistustega isegi alustanud.
Ma nüüd ei püüa väita, et ma olen hullult pedant kellaaegade suhtes, sest tihti jään ise 5-10 minutit hiljaks ja on olnud paar olukorda, kui olen jäänud isegi pool tundi hiljaks, kuid püüan ennast ikkagi parandada. Sest minu arust näitab see austust teisele, kui on kokku lepitud mingi kellaaeg ja sa saabud õigeaegselt.
Aga lõunamaa inimesed on teistugused ja minu asi pole neid muuta, vaid tuleb nende pisikeste iseärasustega leppida.
Sunday, November 11, 2007
Salut
On vaheaegu, peale mida on vaja ennast hoopis välja puhata. Meie oma oli selline. Siiani olen väsinud.
Sellest tingituna olen ka veidi torssis. Iga pisiasi häirib ja essugi ei saa selles suhtes ette võtta. Näiteks tuututab mu toakaaslane oma sõpradega terve päeva kõva häälega skaype-s ja ma ei suuda oma õpingutele üldse keskenduda. Läheks raamatukokku, aga see nagu kõik muud kohad on pühapäeval suletud.
Ja loomulikult peab iga poole tunni tagant üks sõber külas käima ja seletama.
Mitte et mul oleks midagi nende vastu, aga lihtsalt mitte praegu.
Mu vanemad arvatavasti suudavad seda olukorda kõige paremini mõista. Kui ma tahan õppida ja tõsimeeli keskenduda, olen vist suur egoismihunnik. Ei taha muust maailmast kuulda ega teada. Ja ma vajan vaikust enda ümber.
Sellel nädalal ei toimunud palju erilist. Loengud ja seltsielu - comme toujours.
Või ütelda, et ei ole mitte ühestki loengust puudunud.
Ujumises saan endiselt õppejõult kommentaare, et ujun nagu part. Pea kõrgel ja kõht vastu põhja. Ma küll proovin olla nagu kala vees, aga mis teha, kui kogu mu energia on koondunud keskkohta. See ei ole mitte ühe õhtu tulemus, see on aastate töö!
Ja tantsutunnid. Nendest ma vaimustun. Mul lähevad vist silmad särama ja puus hakkab iseenesest nõksuma, kui tantsimisest räägin. See on midagi, mis mulle meeletult meeldib. See olengi mina.
Reedel käisime kõigepealt ühes shikis salsaklubis “Mi Barrio” ja hiljem läksime ööklubisse. Kahte kolmandikku meie seltskonnast salsaklubisse ei lastud, seega peale paart tundi läksime neid otsima ja lõpetasime ööpaadis “Sirius”, kus veendusin, et minus on veel natukene sharmi!
Laupäevane õhtu oli mõnus. Kadri kutsus meid enda juurde õhtusöögile. Mina, Merili ja Ingrid – võtsime siis koogi ja veinid kaenlasse ning vantsisime sinna.
Esimene pudel veini lahti ja hakkasime süüa valmistama, samal ajal arutledes, kuidas inimesed Prantsusmaal ja Eestis suhtuvad oma riiki.
Kuna 11. novembril tähistatakse Esimese Maailmasõja lõppu, on see olnud selle nädala läbiv teema. Lyonis on ka tänav, mille nimi on “11 Novembre 1918”. Kui Tallinnas on tänava nimeks näiteks “Härmatis”, siis siin on osad tänava nimed ajalooliselt tähtsad kuupäevad.
Aga laupäeva õhtu juurde. Peale sööki ja kahte ning poolt pudelit veini olime piisavalt joviaalses meeleolus, et panna peale isamaalised laulud ja kõvasti kaasa laulda. Siin on neid laule kuulda hoopis teine tunne... kas kodus sa? kas võõral maal? ..kuis ihkad isamaa poole...
Eestlastega on pidu teha nagu eestlastega ikka. Sa võid korralikult napsu võtta, ülemeelikult flirtida ja kõva häälega tänaval laulda ning keegi ei vaata sind imelikult. Selle peale vaid naerdakse. Mehhiklastega on hoopis teistmoodi. Nad on arvatavasti usu tõttu oluliselt konservatiivsemad. Leidub hetki, millal tunnen ennast oma vaba mõttelaadiga nende kõrval eriti rikutuna.
Aga laupäeva õhtul vihtusime siis eestlastega tantsida ööpaadis “Sirius” ja hiljem jazziklubis “Beck de Jazz”. See jazziklubi oli küll eriline pärl. Muusika oli lihtsalt palju parem ja meile meeldis seal.
Aga midagi olen õppinud oma sõpradelt. Tihti on eestlaste mõttelaad selline- vaid see, mis mind puudutab, läheb mulle korda. Sa ise ei märkagi seda, lihtsalt nohistad omi asju teha.
Siin nimesed hoolivad rohkem inimestest enda ümber ning on viisakamad. Ehk saab minust ka parem inimene.
Sellest tingituna olen ka veidi torssis. Iga pisiasi häirib ja essugi ei saa selles suhtes ette võtta. Näiteks tuututab mu toakaaslane oma sõpradega terve päeva kõva häälega skaype-s ja ma ei suuda oma õpingutele üldse keskenduda. Läheks raamatukokku, aga see nagu kõik muud kohad on pühapäeval suletud.
Ja loomulikult peab iga poole tunni tagant üks sõber külas käima ja seletama.
Mitte et mul oleks midagi nende vastu, aga lihtsalt mitte praegu.
Mu vanemad arvatavasti suudavad seda olukorda kõige paremini mõista. Kui ma tahan õppida ja tõsimeeli keskenduda, olen vist suur egoismihunnik. Ei taha muust maailmast kuulda ega teada. Ja ma vajan vaikust enda ümber.
Sellel nädalal ei toimunud palju erilist. Loengud ja seltsielu - comme toujours.
Või ütelda, et ei ole mitte ühestki loengust puudunud.
Ujumises saan endiselt õppejõult kommentaare, et ujun nagu part. Pea kõrgel ja kõht vastu põhja. Ma küll proovin olla nagu kala vees, aga mis teha, kui kogu mu energia on koondunud keskkohta. See ei ole mitte ühe õhtu tulemus, see on aastate töö!
Ja tantsutunnid. Nendest ma vaimustun. Mul lähevad vist silmad särama ja puus hakkab iseenesest nõksuma, kui tantsimisest räägin. See on midagi, mis mulle meeletult meeldib. See olengi mina.
Reedel käisime kõigepealt ühes shikis salsaklubis “Mi Barrio” ja hiljem läksime ööklubisse. Kahte kolmandikku meie seltskonnast salsaklubisse ei lastud, seega peale paart tundi läksime neid otsima ja lõpetasime ööpaadis “Sirius”, kus veendusin, et minus on veel natukene sharmi!
Laupäevane õhtu oli mõnus. Kadri kutsus meid enda juurde õhtusöögile. Mina, Merili ja Ingrid – võtsime siis koogi ja veinid kaenlasse ning vantsisime sinna.
Esimene pudel veini lahti ja hakkasime süüa valmistama, samal ajal arutledes, kuidas inimesed Prantsusmaal ja Eestis suhtuvad oma riiki.
Kuna 11. novembril tähistatakse Esimese Maailmasõja lõppu, on see olnud selle nädala läbiv teema. Lyonis on ka tänav, mille nimi on “11 Novembre 1918”. Kui Tallinnas on tänava nimeks näiteks “Härmatis”, siis siin on osad tänava nimed ajalooliselt tähtsad kuupäevad.
Aga laupäeva õhtu juurde. Peale sööki ja kahte ning poolt pudelit veini olime piisavalt joviaalses meeleolus, et panna peale isamaalised laulud ja kõvasti kaasa laulda. Siin on neid laule kuulda hoopis teine tunne... kas kodus sa? kas võõral maal? ..kuis ihkad isamaa poole...
Eestlastega on pidu teha nagu eestlastega ikka. Sa võid korralikult napsu võtta, ülemeelikult flirtida ja kõva häälega tänaval laulda ning keegi ei vaata sind imelikult. Selle peale vaid naerdakse. Mehhiklastega on hoopis teistmoodi. Nad on arvatavasti usu tõttu oluliselt konservatiivsemad. Leidub hetki, millal tunnen ennast oma vaba mõttelaadiga nende kõrval eriti rikutuna.
Aga laupäeva õhtul vihtusime siis eestlastega tantsida ööpaadis “Sirius” ja hiljem jazziklubis “Beck de Jazz”. See jazziklubi oli küll eriline pärl. Muusika oli lihtsalt palju parem ja meile meeldis seal.
Aga midagi olen õppinud oma sõpradelt. Tihti on eestlaste mõttelaad selline- vaid see, mis mind puudutab, läheb mulle korda. Sa ise ei märkagi seda, lihtsalt nohistad omi asju teha.
Siin nimesed hoolivad rohkem inimestest enda ümber ning on viisakamad. Ehk saab minust ka parem inimene.
Sunday, November 4, 2007
Siretile!
Aitähh, et utsitad mind ikka ja jälle siia kirjutama.
Oma uue eluetapi alguses soovin sulle eelkõige õnne ja meelekindlust. Ela hetkes, võta vastu ootamatud juhtumused ja mine uuri asju, mis sind tiivustavad.
Ole õnnelik!
Voyage! Raske on sõnadega kirjeldada, mida ma kõike nende päevade jooksul nägin. Ma armusin Nice-i, sest see linn oma inimestega on vaatamisväärsus omaette. Monakosse tahan kindlasti tagasi minna. Jalutades Milaano tänavatel ei suutnud ma ikka ja jälle uskuda, et olen Itaalias. Kujutage ette päikselist sügist, jalutada oma sõpradega Milaano kesklinnas, rääkides prantsuse keeles, nautides kogu seda melu ja arhitektuuri!
Ja Prantsusmaale naastes oled rõõmus, et sa mõistad seda keelt, mis siin räägitakse.
... aga üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna /Päq/...
Nice
Oma uue eluetapi alguses soovin sulle eelkõige õnne ja meelekindlust. Ela hetkes, võta vastu ootamatud juhtumused ja mine uuri asju, mis sind tiivustavad.
Ole õnnelik!
Voyage! Raske on sõnadega kirjeldada, mida ma kõike nende päevade jooksul nägin. Ma armusin Nice-i, sest see linn oma inimestega on vaatamisväärsus omaette. Monakosse tahan kindlasti tagasi minna. Jalutades Milaano tänavatel ei suutnud ma ikka ja jälle uskuda, et olen Itaalias. Kujutage ette päikselist sügist, jalutada oma sõpradega Milaano kesklinnas, rääkides prantsuse keeles, nautides kogu seda melu ja arhitektuuri!
Ja Prantsusmaale naastes oled rõõmus, et sa mõistad seda keelt, mis siin räägitakse.
... aga üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna /Päq/...
Marseille
Nice
Subscribe to:
Posts (Atom)