Wanting so many things in life!

Täna on pühapäev. Kuupäeva ei tea, aga sellel polegi tähtsust. Kuid tänane hommik on kuidagi eriline!
See võib olla tingitud kevadest ja soojusest, mis hetkel Lyonis on.... mango magusast maitsest, mida ma hommikusöögiks sõin või oma esimesest hommikukohvist. Kes teab! Kuid vist ennekõike sellest, et mu peas ja mõtetes valitseb üle kahe nädala selgus. Ja see on hea!

Ja ainus, mida ma tean, on see, et ma mitte midagi ei tea. Ning see paistab hetkel sobivat!

Lisaks oma muudele loengutele, osalesin reedel üle pika aja oma erialastel loengutel (mul ei ole neid just kuigi palju). Teadmised laienesid ja motivatsioon õppida (kolmekordselt!) kasvas niisamuti!
Laupäeva õhtul läksime Merili ja tema elukaaslase Urmoga Jaapani restorani sushit sööma. Teate kui mõnus on terve õhtu vältel nautida oma sõprade seltskonda ning head toitu. Ei kiirusta kuskile, vaid võtad kõigest maksimumi! Sa oled nagu käsn, mis imab kõike head sisse!
Peale õhtusööki läksime Erasmustega tantsima! Kuid selliseid pidusid on üle kahe päeva, seega ei midagi erilist!

Minu käest on palju küsitud minu suhete kohta siinsete meesterahvastega. Ükspäev võtan kätte ja lähen sellele libedale teele ning kirjutan nähtusest, mida nimetatakse armastuseks!

Nõrganärvilistele mittesoovitatav.

Kuna eelmisel nädalal kirjutasin suurest härdusest, kuidas ma üldse ei tahtnud siia tulla, siis igaühel on sellest ülesaamiseks omad moodused. Minul - peod. Üllatus!
Teisipäeva õhtust pühapäeva hommikuni!
Kuidas mu tervis vastu peab – see on jäänud minule ja mu emale arusaamatuks!

Teisipäeva õhtul oli kindlasti vaja mulle korraldada “welcomeparty”. Kõik läks kenasti turvameeste saabumiseni. Turvamehed kinnitasid tungivalt, et me teeme liiga kõva lärmi. Julgesin vastu väita. Pisikene arutelu lõppes sellega, et turvamehed läksid koju ja meie teise ühikatuppa. Pidu ja pillerkaar. Pool minu Vana Tallinna varudest sai tarbitud.

Kolmapäeva õhtupoolikul või oli see juba öösel, kes seda täpselt mäletab, seadsime sammud ühele ärasaatmispeole. Aga turvamehed olid peo juba enne meie saabumist laiali saatnud. Tegime oma seltskonnaga oma peo!
Peo leivanumbriks kujunes kaardimäng. Mängu põhimõte on kiiresti purju jääda. Ja jäädigi!
Vahepeal käidi välja mõte, et juua neljapäeva varahommikuni kuni poed lahti tehakse. Nad ei kannataks nii palju välja :P!

Hommikul oli veel kentsakas olla!

Neljapäeval oli salsaõhtu “Sevilla”-s. Ühe tanstu tantsisin meesterahvaga, kelle nimi oli Hashish. Tegelikult ka. Hiljem manitses mu sõbranna, et ma ei tohi tantsida selliste meesterahvastega!
Reedel tähistasime tagantjärgi ühe tuttava sünnipäeva.

Ja siis tuli laupäev. Ei mingit pidu! Kus sa sellega! Reserveerisime endale õhtusöögiks kohad restoranis (Lyoni kesklinnas). Mina, Merili ja Adriana! Kuna olen harjunud siinses linnaku restoranis sööma (toidud ei ole just meistriteosed), siis tundus toit eriti maitsev. Ning asjale lisas vürtsi see, et see restoran oli tuntud oma aromatiseeritud rummishottide poolest. Loomulikult degusteerisime natukene seda ja teist... ja nii ta läks. Hiljem suundusime ööpaati tantsima. Muusika oli suurepärane, just see, mis mulle meeldib. Mõnus laupäev oli!

Pühapäeva hommikul turule puuviljade järele ja sellega panin oma pidudetsüklile lõpu. Pühapäeva pealelõuna pühendasin spordile ja Camus “Võõras” lugemisele. Hull raamat on, aga mulle meeldivad sellised teosed, kus öeldu on mõeldavast pool!
Peale seda olen mõtisklenud tihti, mida ma oma Prantsusmaal veedetava ajaga saavutada tahan. Ma tean, et kui ma tagasi Eestisse tulen, pean hakkama täiskasvanu elu elama. Seega siin tuleb olla veel lollakas ja teha asju omamoodi.... kuid kas tõesti süüdimatult?
..nii väga tahaks ka oma keemiaalaseid teadmisi laiendada. Siin on selleks võimalusi, aga samas õppima peab kolmekordselt (juba tõlkimine, et asjadest aru saada) ning tihtilugu jääb motivatsioonist puudu. Ma ei leia seda endast piisavalt!
Ja lõppkokkuvõtteks on see, et ma mitte midagi mitte millestki ei tea! Tubli töö, Silvie!

...

Minu viimasest postitusest on möödunud rohkem kui kuu. Ma olen aktiivne kirjutaja!
Aga juhtus see, et ma käisin Eestis!
Nüüd istun ma samas toas, sama laua taga ja sama ekraani ees ning mõtisklen, kuidas oma emotsioone kirja panna. Ei suuda. Aga ma püüan!
Mis tähendab 3 kuud oma sõpradest ja perest eemal olla. Esimene reaktsioon – midagi pole muutunud, kuid samas ...miski pole enam endine.
Nende kahe nädala vältel jooksin ma läbi nii palju sõpru/jõin nii palju alkoholi kui vähegi suutsin. Just nimelt, jooksin, sest ei olnud palju aega, et kellegagi rohkem koos olla. Vabandan südamest! Aga teid oli meeletult hea meel näha. Tänu teile olen mina selline nagu ma olen!
Ja juba olid need kaks nädalat möödas ning enne lahkumist tabas mind nagu sügiselgi emotsionaalne kaos. Kui kuradi raske oli jälle oma sõpradega hüvasti jätta.... teadmata, millal sa neid uuesti näed (elu võib olla ettearvamatu), jälle asjad kokku pakkida ning terve päeva lennujaamades veeta. Mitta ühtegi rõõmuraasu Lyoni tagasitulemisest, vaid kahju, et kõik tuleb jälle endast maha jätta. See on selline tunne, et sa ei tea, kus su kodu on, oled natukene aega siin ja natukene seal... ilma peal laiali.
Ma kuulsin päris mitu korda, et varsti oled sa juba tagasi ja et aeg lendab nii kiiresti. Mul oli sellest suhteliselt ükskõik. Too hetk olin ma õnnetu!
Kuid nüüd olen ma siin, et nautida siinset elu ja siis mõne aja pärast see jälle siia jätta!

Ei, ma ei olle masendunud või ülemõistuse õnnetu, lihtsalt see on raske. Sa õpid enamikke asju mitte tõsiselt ega tähtsana võtma.