...

Minu viimasest postitusest on möödunud rohkem kui kuu. Ma olen aktiivne kirjutaja!
Aga juhtus see, et ma käisin Eestis!
Nüüd istun ma samas toas, sama laua taga ja sama ekraani ees ning mõtisklen, kuidas oma emotsioone kirja panna. Ei suuda. Aga ma püüan!
Mis tähendab 3 kuud oma sõpradest ja perest eemal olla. Esimene reaktsioon – midagi pole muutunud, kuid samas ...miski pole enam endine.
Nende kahe nädala vältel jooksin ma läbi nii palju sõpru/jõin nii palju alkoholi kui vähegi suutsin. Just nimelt, jooksin, sest ei olnud palju aega, et kellegagi rohkem koos olla. Vabandan südamest! Aga teid oli meeletult hea meel näha. Tänu teile olen mina selline nagu ma olen!
Ja juba olid need kaks nädalat möödas ning enne lahkumist tabas mind nagu sügiselgi emotsionaalne kaos. Kui kuradi raske oli jälle oma sõpradega hüvasti jätta.... teadmata, millal sa neid uuesti näed (elu võib olla ettearvamatu), jälle asjad kokku pakkida ning terve päeva lennujaamades veeta. Mitta ühtegi rõõmuraasu Lyoni tagasitulemisest, vaid kahju, et kõik tuleb jälle endast maha jätta. See on selline tunne, et sa ei tea, kus su kodu on, oled natukene aega siin ja natukene seal... ilma peal laiali.
Ma kuulsin päris mitu korda, et varsti oled sa juba tagasi ja et aeg lendab nii kiiresti. Mul oli sellest suhteliselt ükskõik. Too hetk olin ma õnnetu!
Kuid nüüd olen ma siin, et nautida siinset elu ja siis mõne aja pärast see jälle siia jätta!

Ei, ma ei olle masendunud või ülemõistuse õnnetu, lihtsalt see on raske. Sa õpid enamikke asju mitte tõsiselt ega tähtsana võtma.