See nädal on möödunud seltsielu tähe all. Igal õhtul ja ma ei liialda. Kuid olen tuttavaks saanud hästi kiftide inimestega. Mulle meeldivad sellised, kellel on olnud julgust jätta oma elu, et minna avastama muud.... nendes on sisu!
Esmaspäeval oli mul töö hipaania keele tunnis. Investeerisin ohtralt aega selle õppimiseks, kuid läks nagu alati. Õppejõud dikteeris sõnad pr keeles ja mina pidin kirjutama vasted hispaania keeles. Vehkisin siis kõigepealt sõnad pr keeles kirja panna (osasid sõnu ei osanud kirjutada ja osadest ei saanud üleüldse aru), aga sürpriis, peale viimast sõna korjas õppejõud juba lehed ära, seega.... olin tigedusest haaratud. Kõige rohkem ajab mind närvi just see, kui sa tõesti pühendad ennast millelegi, kuid lõpuks läheb ikkagi kõik metsapoole.
See nädal algas uus õppeaine – funktsionaalne biokeemia. Aine iseenesest raske ei ole, kuid selle õpetamismeetod on minu jaoks raskem. Nimelt andis õppejõud 1000 leheküljese raamatu (inglise keeles) ning dikteerib loengus (ma ei suuda pr keeles hästi ja kiiresti kirjutada). Muudes loengutes on niimoodi, et õppejõud on valmistanud konspekti ja selgitab siis seda. Eks see raamat saab minu öökapilektüüriks.
Nädala maagia. Lyonis algas eile (6.12) valgusfestival (“fête de la lumière”) ning see kestab pühapäevani. “Fête de la lumière” on Neitsi Maarja auks korraldatav festival, mis esialgu oli katoliiklaste usupüha. Nüüdseks on see välja kasvanud suureks peoks, nii et Lyonis on kaks korda rohkem inimesi kui siin elab. Turiste on meeletult...kuid saan aru, miks!
Tohutud valgusinstallatsioonid majadel, soovidepuu keset vanalinna, telefoniputka, mis on tehtud akvaariumiks ... ning muidugi sajad objektid, kus mängitakse valgusega. See on nii meeletult ilus, et sõnadest jääb väheks, et seda kõike kirjeldada....
(panen varsti pildid üles)
Järgmise nädala alguses on mul eksam ning olen tasapisi oma tekste tõlkinud ja püüdnud asjale pihta saada. See on tõsimeeli huvitav ning tahan selle hästi ära teha! Eks näis!
13. detsembri hommikul sõidan mina Serbiasse, et osaleda BEST-i üritusel JAMboreeeeeee!
Rahvast on sinna tulemas üle Euroopa 200-300 kanti (sh 20 eestlast). Rääkisin oma töögrupi vastutava isikuga ning inimesed on rohkem kui motiveeritud, et midagi head ära teha ning et rokkida maapind paigast. Kift on kuskil Euroopas kokku saada!
Serbias olen 17. detsembri varahommikuni ja peale seda.......... tulen mina koju :)
Friday, December 7, 2007
Wednesday, November 28, 2007
Elu on see, mis juhtub siis, kui sinul on teised plaanid! Stiilipuhas!
Tervist, pole ammu näinud! Kuidas teil läinud on?
Et muuta oma tuba kodusemaks, oli vaja muretseda:
-vaip
-laualamp
-küünlad
-lill (bambus) vaasiga
-mõned seinapildid.
Soetatud. Tuba on nüüd lihtne ja armas!
Neljapäeval sadas vihma. Libisesin selili porimülkasse oma puhaste riietega. Teised said naerda, mina kirusin, et jälle peab riideid pesema.
Õhtul oli Merili sünnipäev karutlisalati ja viineritega. Öösel vurasin vihma trotsides rattaga ühikasse. Sain läbimärjaks!
Reedel peitsime ennast pohmelliga teki alla! Peale mõnigast võitlust ajas süütunne mu voodist välja. Läksin sööma. Tuli leppida eriti halva soenguga, kuna iga juuksesalk hoidis ennast kangelt erinevas suunas.
Õhtul oli üks kiftimaid erasmuse pidusid üldse. Veendusin, et elu on elamiseks ja vein vaid joomiseks!
Kogu nädalavahetust võib iseloomustatada kui - vaniljejäätis metsmaasikatega (mõtelge ise, mida tahate). See kõlab palju paremini kui näiteks marineeritud heeringas juurvilja tükkidega.
Minu elu lihtsad ja imelised pisiasjad!
Nüüd on juba esmaspäev ja mu esimene ning ainuke erialane loeng on selleks nädalaks läbi. Üks ainetest lõppes eelmisel nädalal ning uus pole veel alanud.
Emale ja isale: õpin, ainult kangesti igav tunduks siia ensümoloogia või biokeemia definitsioone laduda. Hindeid pole veel antud. Järgmisel nädalal esimene eksam hispaania keeles (aiman halba).
Ei midagi erilist. Samas Tallinnast tuleb aina mittepositiivseid uudiseid. Ma elan siin omas mullis oma turvalist ja muretut elu, kaugel kõikidest muredest. Loen igapäevaselt lehti, mis Tallinnas toimub ja avaldan arvamust, kui miski korda läheb ja ongi kõik. Mu isa iseloomustaks mind nüüd sõnadega – egoisimihunnik. Kas ikka?
Kogu sellel asjal on kaks vaatenurka. Eramuste elu siin tuleb võtta kui – uued kogemused/teadmised, pidu, fun, reisimised, uued sõbrad, uued suhted – ei midagi tõsist (v.a. kool). Sellest aastast tuleb luua mälestusi! Sa ogardud, oled ülemeelikas – 19 taas.
Aga teisalt sa mõtled, et elu ei ole tegelikult selline. Tegelikkuses on kohustused, vastutused, rõõmud/mured. See on hoopis midagi muud. Rääkides sõpradega või kodustega, toob see kõik su Eramuse pilve pealt alla tegelikku maailma.
Mis veel kentsakam? Kui Tallinnas miskit juhtub, näed sa seda kõike kõrvalt. Sa ei ole ise selle sees. Ja see on midagi muud. Sa ei suuda tunnetada olukordade tõsidust või kurbust. Sa küll püüad aidata nii nagu suudad, aga tegelikult oled sa kuskil üüratus kauguses oma elu elamas. Sa lihtsalt eksisteerid!
Et muuta oma tuba kodusemaks, oli vaja muretseda:
-vaip
-laualamp
-küünlad
-lill (bambus) vaasiga
-mõned seinapildid.
Soetatud. Tuba on nüüd lihtne ja armas!
Neljapäeval sadas vihma. Libisesin selili porimülkasse oma puhaste riietega. Teised said naerda, mina kirusin, et jälle peab riideid pesema.
Õhtul oli Merili sünnipäev karutlisalati ja viineritega. Öösel vurasin vihma trotsides rattaga ühikasse. Sain läbimärjaks!
Reedel peitsime ennast pohmelliga teki alla! Peale mõnigast võitlust ajas süütunne mu voodist välja. Läksin sööma. Tuli leppida eriti halva soenguga, kuna iga juuksesalk hoidis ennast kangelt erinevas suunas.
Õhtul oli üks kiftimaid erasmuse pidusid üldse. Veendusin, et elu on elamiseks ja vein vaid joomiseks!
Kogu nädalavahetust võib iseloomustatada kui - vaniljejäätis metsmaasikatega (mõtelge ise, mida tahate). See kõlab palju paremini kui näiteks marineeritud heeringas juurvilja tükkidega.
Minu elu lihtsad ja imelised pisiasjad!
Nüüd on juba esmaspäev ja mu esimene ning ainuke erialane loeng on selleks nädalaks läbi. Üks ainetest lõppes eelmisel nädalal ning uus pole veel alanud.
Emale ja isale: õpin, ainult kangesti igav tunduks siia ensümoloogia või biokeemia definitsioone laduda. Hindeid pole veel antud. Järgmisel nädalal esimene eksam hispaania keeles (aiman halba).
Ei midagi erilist. Samas Tallinnast tuleb aina mittepositiivseid uudiseid. Ma elan siin omas mullis oma turvalist ja muretut elu, kaugel kõikidest muredest. Loen igapäevaselt lehti, mis Tallinnas toimub ja avaldan arvamust, kui miski korda läheb ja ongi kõik. Mu isa iseloomustaks mind nüüd sõnadega – egoisimihunnik. Kas ikka?
Kogu sellel asjal on kaks vaatenurka. Eramuste elu siin tuleb võtta kui – uued kogemused/teadmised, pidu, fun, reisimised, uued sõbrad, uued suhted – ei midagi tõsist (v.a. kool). Sellest aastast tuleb luua mälestusi! Sa ogardud, oled ülemeelikas – 19 taas.
Aga teisalt sa mõtled, et elu ei ole tegelikult selline. Tegelikkuses on kohustused, vastutused, rõõmud/mured. See on hoopis midagi muud. Rääkides sõpradega või kodustega, toob see kõik su Eramuse pilve pealt alla tegelikku maailma.
Mis veel kentsakam? Kui Tallinnas miskit juhtub, näed sa seda kõike kõrvalt. Sa ei ole ise selle sees. Ja see on midagi muud. Sa ei suuda tunnetada olukordade tõsidust või kurbust. Sa küll püüad aidata nii nagu suudad, aga tegelikult oled sa kuskil üüratus kauguses oma elu elamas. Sa lihtsalt eksisteerid!
Saturday, November 17, 2007
Jahhaa. Jura. Kultuura!
Nädala algus suudeti mul järjekordselt peeti keerata. Ebameeldivad uudised kodumaalt. Jah, aitähh. Kuidas ma saan siis tagasi igatseda, kui mingit jama tuleb ustest ja akendest.
Ja koolist. Teisipäeviti ja kolmapäeviti on mul labor, mis on teemade järgi jagatud kuude erinevasse ossa. Iga osa kohta tuleb teha eraldi protokoll. Loomulik. Neid protokolle vehivad teha prantslased ning esmaspäeval sain siis oma esimese protokolli. 52 lehekülge. Jah, lugesite õigesti – 52 lehekülge. Ning ei midagi uut - sa pead seda ka kaitsma minema. Perse! TTÜ-s oli mu kõige pikem protokoll 15 lehekülge.
Peale sinist esmaspäeva tuli suhteliselt kirgas teisipäev. Teisipäeval oli korvpall. Asvel - BC Kalev. Asvel on Prantsusmaa üks kõvemaid korvpalliklubisid. Kuigi korvpall pole mulle kunagi eriti sümpatiseerinud ja ma olen selles suhteliselt juhm, ajas suur isamaatunne mägu vaatama. Oluline mäng olevat!
Merili korraldas meile Kalevi poolt tasuta piletid ning peaaegu kõik Lyonis elutsevad eestlased olid kohal (isegi üks Chamberys elav eestlane oma neiuga).
Ja koolist. Teisipäeviti ja kolmapäeviti on mul labor, mis on teemade järgi jagatud kuude erinevasse ossa. Iga osa kohta tuleb teha eraldi protokoll. Loomulik. Neid protokolle vehivad teha prantslased ning esmaspäeval sain siis oma esimese protokolli. 52 lehekülge. Jah, lugesite õigesti – 52 lehekülge. Ning ei midagi uut - sa pead seda ka kaitsma minema. Perse! TTÜ-s oli mu kõige pikem protokoll 15 lehekülge.
Peale sinist esmaspäeva tuli suhteliselt kirgas teisipäev. Teisipäeval oli korvpall. Asvel - BC Kalev. Asvel on Prantsusmaa üks kõvemaid korvpalliklubisid. Kuigi korvpall pole mulle kunagi eriti sümpatiseerinud ja ma olen selles suhteliselt juhm, ajas suur isamaatunne mägu vaatama. Oluline mäng olevat!
Merili korraldas meile Kalevi poolt tasuta piletid ning peaaegu kõik Lyonis elutsevad eestlased olid kohal (isegi üks Chamberys elav eestlane oma neiuga).
See oli elamus. Kujutage ette: terve saal prantslasi ja 10 eestlast, kes röögivad – Kalev! Aga mäng haaras meeletult endaga kaasa. Kui mängu normaalaeg lõppes viigiga, olid kõikidel närvid üles krutitud ja meeleolu laes. Ja võit tuli Eestisse! Juubeldasime korralikult. Surusime peatreeneril kätt ning tegime pilti!
Hiljem nagu eestlastele kombeks – pubisse kahele napsule!
Neljapäev –BEAUJOLAIS NOUVEAU! Beaujolais nouveau on punane vein, mida toodetakse Beaujolais piirkonnas. See on selline vein, mida lastakse käärida ainult paar nädalat ja lastakse müügile novembrikuu kolmandal neljapäeval (paras peet).
Igastahes pakuti erinevaid sorte hinnaga alates 5 eurot kuni 20 euroni pudel. Kogu linn oli veinist purjus – ei lugenud, et ka reedene tööpäev eksisteerib.
Meie jaurasime Erasmustega linnas ning siis soolaleivapeole.
Teate, mind hämmastab asjaolu, kuidas siin soolaleivapidusid peetakse. Eestis on tavaliselt nii, et kutsud oma sõbrad külla ja joote hommikuni. Punkt. Siin on ühel õhtul kuulda vähemalt kolmest erinevast soolaleivapeost, kus keegi kedagi kolmandat isikut teab ja loomulikult on vaja sinna suurema seltskonnaga minna. Jõuad siis peole, kus on laud alkoholi ja suitsutatud seajalaga! Iga teine on selle inimese, kes soolaleivapidu peab, kolmanda sõbra ähmane tuttav ja rahvast voolab ikka juurde. Kõik teavad mitte kedagi, aga napsu võetakse. Mmmm... interesting!
Reedene. Kuna viimasel nädalavahetusel suutsin oma jalanõudel tallad ära rokkida ja suure vihmaga ei ole mõnus kanda jalanõusid, kus augud sees (järeleproovitud), olin hädaolukorras sunnitud endale uued jalanõud ostma. Käisin koos sõbraga poetuuril. Kuna mulle ei meeldi poodelda, sest minu arust on see tülikas ja ajaraisk, leidsime jalanõud suhteliselt kiiresti. Aga mainimist väärib asjaolu, et kui ma oma jalanõude eest maksin, pakkis poemüüja jalanõude karbi ilusasti plastikkotti ja ulatas koti mu sõbrale – et palun, teie naisterahva ostud, loomulikult peab mees neid kandma. Sõber vaatas esialgu lollaka näoga, kuid peale teatavat aega kosumiseks, võttis koti vastu ja vastas: “Merci!”. Situatsioonikomöödia!
Minu (ja naismehhiklaste) jaoks pole mingi probleem käia oma meesterahvastest sõprade käevangus, neid kallistada või nende eest eest hoolitseda, aga prantslased ei ole tavaliselt nii lähedased oma sõpradega, seega eeldatakse tihti, et üks või teine on kellegi poiss-sõber. Ja räägitakse, et eestlased on külmad!
Õhtul läksime Meriliga Ingridi juurde soolaleivapeole. See korter on kodune. Mõnus sisemine olustik, kiftid korterikaaslased – vaimustusvaimustus. Peale meie olid seal veel kaksi suomelaiset ja üks Türgi tüdruk. Türgi tüdruk oli vahva, aga soomlased istusid vist küll kogu õhtu toimuvat jälgides. Lugematu hulk veinipudeleid, mõnus muusika (Ingridi toakaaslane mängis kitarri) ja elav arutelu prantsuse-inglise keeles. Öösel mõtsime veel diskole minna, aga see ostus jamaks, seega ronisime Meriliga kahekesi sinna jazzibaari – meie pärl. Seal on juba mõnus lihtsalt niisama istuda ja muusikat kuulata ja naudiskleda.
Alates siia saabumisest on mulle arusaamatuks jäänud mehhiklaste “ajaline täpsus”. Kui on näiteks kokku lepitud, et saame õhtul kell 23 kokku, et koos välja minna, hakkab mu toakaaslane ennast alles siis valmis sättima. Seega me jõuame kokkulepitud kohta 23:45, aga teistel pole sellega probleemi, sest nad ise on ka sinna jõudnud kuskil 23:35, välja arvatud meie armas prantslane, kes on tõesti kell 23 kokkulepitud kohas. Ja mis kõige hämmastavam, isegi kui sa jääd pool tundi hiljaks, võid sa kindel olla, et nad on seal, sest nad ootavad sind! Ükskord jäi mu armas Adriana tund aega hiljaks ning kogu seltskond ootas suur külmaga ainult teda. Ma olin padutige!
Meil oli suhteliselt torkiv arutelu sellel teemal, kuna mu toakaaslane märkis, et tema läheb loengusse alati varem kui mina. Selle peale mainisin, et isegi kui ma jään hiljaks, siis ainult 5 minutit, mitte 45, mille peale tuli vastusek – täpsus peab olema kõigis eluvaldkondades. Ja temalt!
Kui prantslased korraldavad näiteks oma sõpradele õhtusöögi, öeldakse tihti saabumisajaks 7-8. See tähendab, et sa saabud veidi enne kaheksat või isegi hiljem. Kui saabud enne seitset või täpselt kell seitse, on see nende jaoks negatiivne, sest nad pole oma ettevalmistustega isegi alustanud.
Ma nüüd ei püüa väita, et ma olen hullult pedant kellaaegade suhtes, sest tihti jään ise 5-10 minutit hiljaks ja on olnud paar olukorda, kui olen jäänud isegi pool tundi hiljaks, kuid püüan ennast ikkagi parandada. Sest minu arust näitab see austust teisele, kui on kokku lepitud mingi kellaaeg ja sa saabud õigeaegselt.
Hiljem nagu eestlastele kombeks – pubisse kahele napsule!
Neljapäev –BEAUJOLAIS NOUVEAU! Beaujolais nouveau on punane vein, mida toodetakse Beaujolais piirkonnas. See on selline vein, mida lastakse käärida ainult paar nädalat ja lastakse müügile novembrikuu kolmandal neljapäeval (paras peet).
Igastahes pakuti erinevaid sorte hinnaga alates 5 eurot kuni 20 euroni pudel. Kogu linn oli veinist purjus – ei lugenud, et ka reedene tööpäev eksisteerib.
Meie jaurasime Erasmustega linnas ning siis soolaleivapeole.
Teate, mind hämmastab asjaolu, kuidas siin soolaleivapidusid peetakse. Eestis on tavaliselt nii, et kutsud oma sõbrad külla ja joote hommikuni. Punkt. Siin on ühel õhtul kuulda vähemalt kolmest erinevast soolaleivapeost, kus keegi kedagi kolmandat isikut teab ja loomulikult on vaja sinna suurema seltskonnaga minna. Jõuad siis peole, kus on laud alkoholi ja suitsutatud seajalaga! Iga teine on selle inimese, kes soolaleivapidu peab, kolmanda sõbra ähmane tuttav ja rahvast voolab ikka juurde. Kõik teavad mitte kedagi, aga napsu võetakse. Mmmm... interesting!
Reedene. Kuna viimasel nädalavahetusel suutsin oma jalanõudel tallad ära rokkida ja suure vihmaga ei ole mõnus kanda jalanõusid, kus augud sees (järeleproovitud), olin hädaolukorras sunnitud endale uued jalanõud ostma. Käisin koos sõbraga poetuuril. Kuna mulle ei meeldi poodelda, sest minu arust on see tülikas ja ajaraisk, leidsime jalanõud suhteliselt kiiresti. Aga mainimist väärib asjaolu, et kui ma oma jalanõude eest maksin, pakkis poemüüja jalanõude karbi ilusasti plastikkotti ja ulatas koti mu sõbrale – et palun, teie naisterahva ostud, loomulikult peab mees neid kandma. Sõber vaatas esialgu lollaka näoga, kuid peale teatavat aega kosumiseks, võttis koti vastu ja vastas: “Merci!”. Situatsioonikomöödia!
Minu (ja naismehhiklaste) jaoks pole mingi probleem käia oma meesterahvastest sõprade käevangus, neid kallistada või nende eest eest hoolitseda, aga prantslased ei ole tavaliselt nii lähedased oma sõpradega, seega eeldatakse tihti, et üks või teine on kellegi poiss-sõber. Ja räägitakse, et eestlased on külmad!
Õhtul läksime Meriliga Ingridi juurde soolaleivapeole. See korter on kodune. Mõnus sisemine olustik, kiftid korterikaaslased – vaimustusvaimustus. Peale meie olid seal veel kaksi suomelaiset ja üks Türgi tüdruk. Türgi tüdruk oli vahva, aga soomlased istusid vist küll kogu õhtu toimuvat jälgides. Lugematu hulk veinipudeleid, mõnus muusika (Ingridi toakaaslane mängis kitarri) ja elav arutelu prantsuse-inglise keeles. Öösel mõtsime veel diskole minna, aga see ostus jamaks, seega ronisime Meriliga kahekesi sinna jazzibaari – meie pärl. Seal on juba mõnus lihtsalt niisama istuda ja muusikat kuulata ja naudiskleda.
Alates siia saabumisest on mulle arusaamatuks jäänud mehhiklaste “ajaline täpsus”. Kui on näiteks kokku lepitud, et saame õhtul kell 23 kokku, et koos välja minna, hakkab mu toakaaslane ennast alles siis valmis sättima. Seega me jõuame kokkulepitud kohta 23:45, aga teistel pole sellega probleemi, sest nad ise on ka sinna jõudnud kuskil 23:35, välja arvatud meie armas prantslane, kes on tõesti kell 23 kokkulepitud kohas. Ja mis kõige hämmastavam, isegi kui sa jääd pool tundi hiljaks, võid sa kindel olla, et nad on seal, sest nad ootavad sind! Ükskord jäi mu armas Adriana tund aega hiljaks ning kogu seltskond ootas suur külmaga ainult teda. Ma olin padutige!
Meil oli suhteliselt torkiv arutelu sellel teemal, kuna mu toakaaslane märkis, et tema läheb loengusse alati varem kui mina. Selle peale mainisin, et isegi kui ma jään hiljaks, siis ainult 5 minutit, mitte 45, mille peale tuli vastusek – täpsus peab olema kõigis eluvaldkondades. Ja temalt!
Kui prantslased korraldavad näiteks oma sõpradele õhtusöögi, öeldakse tihti saabumisajaks 7-8. See tähendab, et sa saabud veidi enne kaheksat või isegi hiljem. Kui saabud enne seitset või täpselt kell seitse, on see nende jaoks negatiivne, sest nad pole oma ettevalmistustega isegi alustanud.
Ma nüüd ei püüa väita, et ma olen hullult pedant kellaaegade suhtes, sest tihti jään ise 5-10 minutit hiljaks ja on olnud paar olukorda, kui olen jäänud isegi pool tundi hiljaks, kuid püüan ennast ikkagi parandada. Sest minu arust näitab see austust teisele, kui on kokku lepitud mingi kellaaeg ja sa saabud õigeaegselt.
Aga lõunamaa inimesed on teistugused ja minu asi pole neid muuta, vaid tuleb nende pisikeste iseärasustega leppida.
Sunday, November 11, 2007
Salut
On vaheaegu, peale mida on vaja ennast hoopis välja puhata. Meie oma oli selline. Siiani olen väsinud.
Sellest tingituna olen ka veidi torssis. Iga pisiasi häirib ja essugi ei saa selles suhtes ette võtta. Näiteks tuututab mu toakaaslane oma sõpradega terve päeva kõva häälega skaype-s ja ma ei suuda oma õpingutele üldse keskenduda. Läheks raamatukokku, aga see nagu kõik muud kohad on pühapäeval suletud.
Ja loomulikult peab iga poole tunni tagant üks sõber külas käima ja seletama.
Mitte et mul oleks midagi nende vastu, aga lihtsalt mitte praegu.
Mu vanemad arvatavasti suudavad seda olukorda kõige paremini mõista. Kui ma tahan õppida ja tõsimeeli keskenduda, olen vist suur egoismihunnik. Ei taha muust maailmast kuulda ega teada. Ja ma vajan vaikust enda ümber.
Sellel nädalal ei toimunud palju erilist. Loengud ja seltsielu - comme toujours.
Või ütelda, et ei ole mitte ühestki loengust puudunud.
Ujumises saan endiselt õppejõult kommentaare, et ujun nagu part. Pea kõrgel ja kõht vastu põhja. Ma küll proovin olla nagu kala vees, aga mis teha, kui kogu mu energia on koondunud keskkohta. See ei ole mitte ühe õhtu tulemus, see on aastate töö!
Ja tantsutunnid. Nendest ma vaimustun. Mul lähevad vist silmad särama ja puus hakkab iseenesest nõksuma, kui tantsimisest räägin. See on midagi, mis mulle meeletult meeldib. See olengi mina.
Reedel käisime kõigepealt ühes shikis salsaklubis “Mi Barrio” ja hiljem läksime ööklubisse. Kahte kolmandikku meie seltskonnast salsaklubisse ei lastud, seega peale paart tundi läksime neid otsima ja lõpetasime ööpaadis “Sirius”, kus veendusin, et minus on veel natukene sharmi!
Laupäevane õhtu oli mõnus. Kadri kutsus meid enda juurde õhtusöögile. Mina, Merili ja Ingrid – võtsime siis koogi ja veinid kaenlasse ning vantsisime sinna.
Esimene pudel veini lahti ja hakkasime süüa valmistama, samal ajal arutledes, kuidas inimesed Prantsusmaal ja Eestis suhtuvad oma riiki.
Kuna 11. novembril tähistatakse Esimese Maailmasõja lõppu, on see olnud selle nädala läbiv teema. Lyonis on ka tänav, mille nimi on “11 Novembre 1918”. Kui Tallinnas on tänava nimeks näiteks “Härmatis”, siis siin on osad tänava nimed ajalooliselt tähtsad kuupäevad.
Aga laupäeva õhtu juurde. Peale sööki ja kahte ning poolt pudelit veini olime piisavalt joviaalses meeleolus, et panna peale isamaalised laulud ja kõvasti kaasa laulda. Siin on neid laule kuulda hoopis teine tunne... kas kodus sa? kas võõral maal? ..kuis ihkad isamaa poole...
Eestlastega on pidu teha nagu eestlastega ikka. Sa võid korralikult napsu võtta, ülemeelikult flirtida ja kõva häälega tänaval laulda ning keegi ei vaata sind imelikult. Selle peale vaid naerdakse. Mehhiklastega on hoopis teistmoodi. Nad on arvatavasti usu tõttu oluliselt konservatiivsemad. Leidub hetki, millal tunnen ennast oma vaba mõttelaadiga nende kõrval eriti rikutuna.
Aga laupäeva õhtul vihtusime siis eestlastega tantsida ööpaadis “Sirius” ja hiljem jazziklubis “Beck de Jazz”. See jazziklubi oli küll eriline pärl. Muusika oli lihtsalt palju parem ja meile meeldis seal.
Aga midagi olen õppinud oma sõpradelt. Tihti on eestlaste mõttelaad selline- vaid see, mis mind puudutab, läheb mulle korda. Sa ise ei märkagi seda, lihtsalt nohistad omi asju teha.
Siin nimesed hoolivad rohkem inimestest enda ümber ning on viisakamad. Ehk saab minust ka parem inimene.
Sellest tingituna olen ka veidi torssis. Iga pisiasi häirib ja essugi ei saa selles suhtes ette võtta. Näiteks tuututab mu toakaaslane oma sõpradega terve päeva kõva häälega skaype-s ja ma ei suuda oma õpingutele üldse keskenduda. Läheks raamatukokku, aga see nagu kõik muud kohad on pühapäeval suletud.
Ja loomulikult peab iga poole tunni tagant üks sõber külas käima ja seletama.
Mitte et mul oleks midagi nende vastu, aga lihtsalt mitte praegu.
Mu vanemad arvatavasti suudavad seda olukorda kõige paremini mõista. Kui ma tahan õppida ja tõsimeeli keskenduda, olen vist suur egoismihunnik. Ei taha muust maailmast kuulda ega teada. Ja ma vajan vaikust enda ümber.
Sellel nädalal ei toimunud palju erilist. Loengud ja seltsielu - comme toujours.
Või ütelda, et ei ole mitte ühestki loengust puudunud.
Ujumises saan endiselt õppejõult kommentaare, et ujun nagu part. Pea kõrgel ja kõht vastu põhja. Ma küll proovin olla nagu kala vees, aga mis teha, kui kogu mu energia on koondunud keskkohta. See ei ole mitte ühe õhtu tulemus, see on aastate töö!
Ja tantsutunnid. Nendest ma vaimustun. Mul lähevad vist silmad särama ja puus hakkab iseenesest nõksuma, kui tantsimisest räägin. See on midagi, mis mulle meeletult meeldib. See olengi mina.
Reedel käisime kõigepealt ühes shikis salsaklubis “Mi Barrio” ja hiljem läksime ööklubisse. Kahte kolmandikku meie seltskonnast salsaklubisse ei lastud, seega peale paart tundi läksime neid otsima ja lõpetasime ööpaadis “Sirius”, kus veendusin, et minus on veel natukene sharmi!
Laupäevane õhtu oli mõnus. Kadri kutsus meid enda juurde õhtusöögile. Mina, Merili ja Ingrid – võtsime siis koogi ja veinid kaenlasse ning vantsisime sinna.
Esimene pudel veini lahti ja hakkasime süüa valmistama, samal ajal arutledes, kuidas inimesed Prantsusmaal ja Eestis suhtuvad oma riiki.
Kuna 11. novembril tähistatakse Esimese Maailmasõja lõppu, on see olnud selle nädala läbiv teema. Lyonis on ka tänav, mille nimi on “11 Novembre 1918”. Kui Tallinnas on tänava nimeks näiteks “Härmatis”, siis siin on osad tänava nimed ajalooliselt tähtsad kuupäevad.
Aga laupäeva õhtu juurde. Peale sööki ja kahte ning poolt pudelit veini olime piisavalt joviaalses meeleolus, et panna peale isamaalised laulud ja kõvasti kaasa laulda. Siin on neid laule kuulda hoopis teine tunne... kas kodus sa? kas võõral maal? ..kuis ihkad isamaa poole...
Eestlastega on pidu teha nagu eestlastega ikka. Sa võid korralikult napsu võtta, ülemeelikult flirtida ja kõva häälega tänaval laulda ning keegi ei vaata sind imelikult. Selle peale vaid naerdakse. Mehhiklastega on hoopis teistmoodi. Nad on arvatavasti usu tõttu oluliselt konservatiivsemad. Leidub hetki, millal tunnen ennast oma vaba mõttelaadiga nende kõrval eriti rikutuna.
Aga laupäeva õhtul vihtusime siis eestlastega tantsida ööpaadis “Sirius” ja hiljem jazziklubis “Beck de Jazz”. See jazziklubi oli küll eriline pärl. Muusika oli lihtsalt palju parem ja meile meeldis seal.
Aga midagi olen õppinud oma sõpradelt. Tihti on eestlaste mõttelaad selline- vaid see, mis mind puudutab, läheb mulle korda. Sa ise ei märkagi seda, lihtsalt nohistad omi asju teha.
Siin nimesed hoolivad rohkem inimestest enda ümber ning on viisakamad. Ehk saab minust ka parem inimene.
Sunday, November 4, 2007
Siretile!
Aitähh, et utsitad mind ikka ja jälle siia kirjutama.
Oma uue eluetapi alguses soovin sulle eelkõige õnne ja meelekindlust. Ela hetkes, võta vastu ootamatud juhtumused ja mine uuri asju, mis sind tiivustavad.
Ole õnnelik!
Voyage! Raske on sõnadega kirjeldada, mida ma kõike nende päevade jooksul nägin. Ma armusin Nice-i, sest see linn oma inimestega on vaatamisväärsus omaette. Monakosse tahan kindlasti tagasi minna. Jalutades Milaano tänavatel ei suutnud ma ikka ja jälle uskuda, et olen Itaalias. Kujutage ette päikselist sügist, jalutada oma sõpradega Milaano kesklinnas, rääkides prantsuse keeles, nautides kogu seda melu ja arhitektuuri!
Ja Prantsusmaale naastes oled rõõmus, et sa mõistad seda keelt, mis siin räägitakse.
... aga üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna /Päq/...
Nice
Oma uue eluetapi alguses soovin sulle eelkõige õnne ja meelekindlust. Ela hetkes, võta vastu ootamatud juhtumused ja mine uuri asju, mis sind tiivustavad.
Ole õnnelik!
Voyage! Raske on sõnadega kirjeldada, mida ma kõike nende päevade jooksul nägin. Ma armusin Nice-i, sest see linn oma inimestega on vaatamisväärsus omaette. Monakosse tahan kindlasti tagasi minna. Jalutades Milaano tänavatel ei suutnud ma ikka ja jälle uskuda, et olen Itaalias. Kujutage ette päikselist sügist, jalutada oma sõpradega Milaano kesklinnas, rääkides prantsuse keeles, nautides kogu seda melu ja arhitektuuri!
Ja Prantsusmaale naastes oled rõõmus, et sa mõistad seda keelt, mis siin räägitakse.
... aga üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna /Päq/...
Marseille
Nice
Sunday, October 21, 2007
Loba!
Vaadates oma blogi, ei suuda ma ära imestada, kui palju lobajuttu olen siia kirjutanud. Tegelikult on elu siin ju tavaline tudengielu. Käid koolis ja sisustad oma vaba aega. Nagu Tallinnas. Ainult siin vehid kirjutada, mida sa oma vaba ajaga peale hakkad. Vist et oleks hiljem mida meenutada.
See nädal - seltsielu nagu tavaliselt. Eredam seik – mu toakaaslasel oli kolmapäeval sünnipäev. Niisiis teisipäeva õhtul soetasin ma poest maasikakoogi ja küünlad. Ja püüdsin Mehhiko sünnipäevalaulu selgeks õppida (sõber kirjutas laulusõnad). Kahjuks pole vares laululind ja laul osutus raskemaks kui “Õnne soovime sul...”
http://www.youtube.com/watch?v=vqOx-tbk7GA
Ja küünaldega oli see jama, et mul ega mu tuttavatel polnud tikke ega välgumihklit, seega tuli seada sammud naabri ukse taha. Naaber tuli ukse peale poolalasti. Olin kohkunud, aga sain välgumihkli.
00:00 süütasin küünlad ja esitasin laulu luuletuse pähe.
Õhtul läksime salsabaari, kus vehkisime tantsida poole hommikuni. Tõsiselt kift oli. Siiani mu olematud kõhulihased valutavad.
Võtan salsatunde edasijõudnutele ning järgmisel nädalal on esimene tund.
Aga muust. Erasmused, kellega me koos ilma avastame:
Paola – mehhiklane, kellega ma tuba jagan. Noor ja roheline veel, tema kõrval olen rikutud!
David – mehhiklane. Huvitav!
Carlos – mehhiklane. Keskmisest kenama väljanägemisega. Kuus kulub tuub geeli.
Alberto – mehhiklane. Käitub aeg-ajalt kentsakalt.
Gabriel – mehhiklane. Lemmikväljend “mais ouiiii”. Armas inimene!
Sofia – hispaanlane. Tore!
Adriana – mehhiklane. Minu masti naine!
Silvie – eestlane. Ei kommenteeri, aga iseendaga saan hästi läbi!
Muidu on siin välisüliõpilasi palju-palju (pakume 150 kanti). Kogu aeg tutvun!
Nii. Nädal aega on veel kooli ja siis on vaheaeg. Vaheajaks tegime plaani nädala ajaga rongiga läbi sõita Lyon-Marseille-Nice-Maroko-Milaano-Lyon. Eelarve – piletid ja majutus kokku 140 eurot. Ja nende inimestega on tore!
Elu on siin kuidagi muretu. Inimesed on siia tulnud, et seda kõike nautida. Midagi peale kooli tõsiselt ei tohi võtta ja see on olulisim.
Igatsemisega on nii, et see käib hooti. Siin on kogu aeg nii palju teha, et lihtsalt pole aega. Aga tuleb ette hetki, millal sa meeletult igatsed. Sa leiad siin küll uued sõbrad, aga see pole sama, kui olla koos TEIEGA!
Kuid see on minu aasta siin. Ma tulen tagasi, aga meenutustega, et sellist aastat teist ei tule.
See nädal - seltsielu nagu tavaliselt. Eredam seik – mu toakaaslasel oli kolmapäeval sünnipäev. Niisiis teisipäeva õhtul soetasin ma poest maasikakoogi ja küünlad. Ja püüdsin Mehhiko sünnipäevalaulu selgeks õppida (sõber kirjutas laulusõnad). Kahjuks pole vares laululind ja laul osutus raskemaks kui “Õnne soovime sul...”
http://www.youtube.com/watch?v=vqOx-tbk7GA
Ja küünaldega oli see jama, et mul ega mu tuttavatel polnud tikke ega välgumihklit, seega tuli seada sammud naabri ukse taha. Naaber tuli ukse peale poolalasti. Olin kohkunud, aga sain välgumihkli.
00:00 süütasin küünlad ja esitasin laulu luuletuse pähe.
Õhtul läksime salsabaari, kus vehkisime tantsida poole hommikuni. Tõsiselt kift oli. Siiani mu olematud kõhulihased valutavad.
Võtan salsatunde edasijõudnutele ning järgmisel nädalal on esimene tund.
Aga muust. Erasmused, kellega me koos ilma avastame:
Paola – mehhiklane, kellega ma tuba jagan. Noor ja roheline veel, tema kõrval olen rikutud!
David – mehhiklane. Huvitav!
Carlos – mehhiklane. Keskmisest kenama väljanägemisega. Kuus kulub tuub geeli.
Alberto – mehhiklane. Käitub aeg-ajalt kentsakalt.
Gabriel – mehhiklane. Lemmikväljend “mais ouiiii”. Armas inimene!
Sofia – hispaanlane. Tore!
Adriana – mehhiklane. Minu masti naine!
Silvie – eestlane. Ei kommenteeri, aga iseendaga saan hästi läbi!
Muidu on siin välisüliõpilasi palju-palju (pakume 150 kanti). Kogu aeg tutvun!
Nii. Nädal aega on veel kooli ja siis on vaheaeg. Vaheajaks tegime plaani nädala ajaga rongiga läbi sõita Lyon-Marseille-Nice-Maroko-Milaano-Lyon. Eelarve – piletid ja majutus kokku 140 eurot. Ja nende inimestega on tore!
Elu on siin kuidagi muretu. Inimesed on siia tulnud, et seda kõike nautida. Midagi peale kooli tõsiselt ei tohi võtta ja see on olulisim.
Igatsemisega on nii, et see käib hooti. Siin on kogu aeg nii palju teha, et lihtsalt pole aega. Aga tuleb ette hetki, millal sa meeletult igatsed. Sa leiad siin küll uued sõbrad, aga see pole sama, kui olla koos TEIEGA!
Kuid see on minu aasta siin. Ma tulen tagasi, aga meenutustega, et sellist aastat teist ei tule.
Monday, October 15, 2007
Midagi!
Kui ma ei oska mingile failile nime panna, kirjutan alati – midagi. See tähendab, et selles failis on miskit piisavalt olulist, et seda mitte ära kustutada.
Eelmisel nädalal veetsin palju aega haigevoodis ja ennast ravides. Endiselt olen elus.
Reedel võtsin napsu tavalisest korralikumalt. Andeksi, purjus olin. Tegin viinaravi. Ei oska hinnata, kas aitas või mitte, aga soovitan järele proovida. See on individuaalne!
Eesti-Inglismaa. Juba enne mängu oli kerge ärevus sees ning see oli nii hea tunne. Jalutasime Meriliga läbi Lyoni vanalinna, hoides Eesti lippu teineteise vahel. Mängu vaatasime Dogis (inglise pubi) ning me olime koos Ingsu ja Meriliga ainukesed Eesti fännid. Mängu ei kommenteeri.
Pühapäeval väike turutiir, et värskeid puuvilju osta ning ühel sõbral oli sünnipäev. Sünnipäeva tähistasime pargis piknikuga.
Kuna kahe nädala pärast on nädal aega vaheaeg, siis hakkame planeerima nädalast Lõuna-Prantsusmaa reisi. Tahaks jõuda paljudesse linnadesse ja ilusamatesse maakohtadesse.
Täna oli mul esimene hispaania keele tund. Kui ei saagi essugi aru, siis tuleb küsida õppejõult, kes sulle kõik prantsuse keeles selgeks teeb. Oma grupis olen ainuke välismaalane. Juhhei!
Eelmisel nädalal veetsin palju aega haigevoodis ja ennast ravides. Endiselt olen elus.
Reedel võtsin napsu tavalisest korralikumalt. Andeksi, purjus olin. Tegin viinaravi. Ei oska hinnata, kas aitas või mitte, aga soovitan järele proovida. See on individuaalne!
Eesti-Inglismaa. Juba enne mängu oli kerge ärevus sees ning see oli nii hea tunne. Jalutasime Meriliga läbi Lyoni vanalinna, hoides Eesti lippu teineteise vahel. Mängu vaatasime Dogis (inglise pubi) ning me olime koos Ingsu ja Meriliga ainukesed Eesti fännid. Mängu ei kommenteeri.
Pühapäeval väike turutiir, et värskeid puuvilju osta ning ühel sõbral oli sünnipäev. Sünnipäeva tähistasime pargis piknikuga.Kuna kahe nädala pärast on nädal aega vaheaeg, siis hakkame planeerima nädalast Lõuna-Prantsusmaa reisi. Tahaks jõuda paljudesse linnadesse ja ilusamatesse maakohtadesse.
Täna oli mul esimene hispaania keele tund. Kui ei saagi essugi aru, siis tuleb küsida õppejõult, kes sulle kõik prantsuse keeles selgeks teeb. Oma grupis olen ainuke välismaalane. Juhhei!
Saturday, October 13, 2007
Tuesday, October 9, 2007
Haige vares!
Oh häda! Külmetus! Igastahes ei ole mul häält (vaaksun nagu vares) ja üleüldine nõrkus on. Ega see lõpp enam kaugel ole..
Lutsin köhapastille ning olen ära joonud uskumatu hulga keedetud vett, milles on teepakke leotatud.
Muidu algas see nädal oodatust ilusamini. Loengutes jõuab informatsiooni üha enam minuni ning see pakum mulle teatavat rahulolu.
Aga nädalavahetus oli järjekordne haruldus.
Reede õhtul leidsid minu armsad Mehhiko toakaaslased, et “tonight is the night” ning plaan nägi ette eriti seksikalt riidesse panna ja võluda oma naiseliku iluga. Kahjuks mul seda viimast ei ole, seega jäi minule variant number üks.
Etapp 1: hakkame oma toas tekiilat jooma. Mehhiklased joovad tekiilat ilma sidruni ja soolata, nagu viinashoti. Mulle hakkas kergelt soe tekiila vastu!
Etapp 2: kohalikus pubis. Ära joonud juba 2 siidrit. Õhtu tundub hakkavat venima. Vaja linna minna!
Etapp 3: 50 erasmust lähevad soolaleivapeole. Keegi väga täpselt ei tea, kelle soolaleivapidu on ja kus see toimub, aga kõik lähevad. Kui ma ütleksin, et korter oli ülerahvastatud, siis teil ei tekiks asjast õiget arusaama....selle peoga venis korter paari ruudu võrra suuremaks.
Etapp 4: öises ühistranspordis. Õhtu ei olnud vaimustav.
Laupäeval magasime poole lõunani. Siis valmistas mu toakaaslane meile hommikusööki ning kella 3ks olime söönud. Edasi – uisutama. Teistel oli plaan minna peale uisutamist rugbyt vaatama, minul mitte, seega panin endale kergelt sportlikud vabaajariided selga, sest arvestasin, et jõuan enne õhtut ühikasse tagasi.
Uisutada ei saanud, sest jäähallis toimus sel ajal jäähoki. Hea käitumise korral lubati meil hokit vaadata. Põrnitsesime natukene aega, siis hakkas külm.
Peale söömist avstasin, et pean kohe-kohe eestlastega kokku saama. Jäin pool tundi kokkusaamisele hiljaks (riideid ei jõudunud vahetada). Läksime Merili ja Ingridiga ühe eesti neiu (Kadri) juurde peole. Kuna pidulik on ka midagi kaasa viia, kalpsasin ühest poest läbi. Sularaha mul polnud ning kuna kaardimaksed algasid alles 10 eurost, ostsin veel toiduprodukte, ise seletades, et mina kuskile ööklubisse küll ei lähe.
Kadri on selline neiu, kes on austanud Prantsusmaad oma siinviibimisega juba tetavat aega ning see pidu korraldati sellepärast, et ta kaitses oma magistritöö ära. Tal on prantslasest mees (viga!) ning prantsuse sõbrad. Mina, Merili ja Ingrid olime tema ainukesed kohale tulnud eestlastest külalised. Aga pidu oli ehe prantsuse korteripidu, mis mind hullu moodi vaimustas. Kõrge laega korter, sai snäkiga, palju veini ning tüüpilised prantsuse inimesed. Veidi shvipsis, oli loomulikult vaja minna ööklubisse.
Ukse peal vaatas turvamees mu saiadega kotti küll veidi imestunult, aga väitsin, et ehk tuleb nälg peale. Ööklubis võlusin mehi oma maikaga!
Tagasi tulles põikasime ühe sõbra toast läbi, kes oli endale mingid sõbrad külla kutsunud. Niipea kui sain teada, et need on soomlased, head ööd!
Pühapäev oli koristuspäev ning ma olen veendunud, et haigus varitses mind terve päeva, oodates õiget hetke, mil mind jalust lüüa, sest pühapäeva õhtupoole tundsin ennast juba haigena!
Esmaspäeva õhtul käisime improvisatsiooniteatris koos Meriliga. Siiani kõige õnnestunum kultuurielamus.
Lutsin köhapastille ning olen ära joonud uskumatu hulga keedetud vett, milles on teepakke leotatud.
Muidu algas see nädal oodatust ilusamini. Loengutes jõuab informatsiooni üha enam minuni ning see pakum mulle teatavat rahulolu.
Aga nädalavahetus oli järjekordne haruldus.
Reede õhtul leidsid minu armsad Mehhiko toakaaslased, et “tonight is the night” ning plaan nägi ette eriti seksikalt riidesse panna ja võluda oma naiseliku iluga. Kahjuks mul seda viimast ei ole, seega jäi minule variant number üks.
Etapp 1: hakkame oma toas tekiilat jooma. Mehhiklased joovad tekiilat ilma sidruni ja soolata, nagu viinashoti. Mulle hakkas kergelt soe tekiila vastu!
Etapp 2: kohalikus pubis. Ära joonud juba 2 siidrit. Õhtu tundub hakkavat venima. Vaja linna minna!
Etapp 3: 50 erasmust lähevad soolaleivapeole. Keegi väga täpselt ei tea, kelle soolaleivapidu on ja kus see toimub, aga kõik lähevad. Kui ma ütleksin, et korter oli ülerahvastatud, siis teil ei tekiks asjast õiget arusaama....selle peoga venis korter paari ruudu võrra suuremaks.
Etapp 4: öises ühistranspordis. Õhtu ei olnud vaimustav.
Laupäeval magasime poole lõunani. Siis valmistas mu toakaaslane meile hommikusööki ning kella 3ks olime söönud. Edasi – uisutama. Teistel oli plaan minna peale uisutamist rugbyt vaatama, minul mitte, seega panin endale kergelt sportlikud vabaajariided selga, sest arvestasin, et jõuan enne õhtut ühikasse tagasi.
Uisutada ei saanud, sest jäähallis toimus sel ajal jäähoki. Hea käitumise korral lubati meil hokit vaadata. Põrnitsesime natukene aega, siis hakkas külm.
Peale söömist avstasin, et pean kohe-kohe eestlastega kokku saama. Jäin pool tundi kokkusaamisele hiljaks (riideid ei jõudunud vahetada). Läksime Merili ja Ingridiga ühe eesti neiu (Kadri) juurde peole. Kuna pidulik on ka midagi kaasa viia, kalpsasin ühest poest läbi. Sularaha mul polnud ning kuna kaardimaksed algasid alles 10 eurost, ostsin veel toiduprodukte, ise seletades, et mina kuskile ööklubisse küll ei lähe.
Kadri on selline neiu, kes on austanud Prantsusmaad oma siinviibimisega juba tetavat aega ning see pidu korraldati sellepärast, et ta kaitses oma magistritöö ära. Tal on prantslasest mees (viga!) ning prantsuse sõbrad. Mina, Merili ja Ingrid olime tema ainukesed kohale tulnud eestlastest külalised. Aga pidu oli ehe prantsuse korteripidu, mis mind hullu moodi vaimustas. Kõrge laega korter, sai snäkiga, palju veini ning tüüpilised prantsuse inimesed. Veidi shvipsis, oli loomulikult vaja minna ööklubisse.
Ukse peal vaatas turvamees mu saiadega kotti küll veidi imestunult, aga väitsin, et ehk tuleb nälg peale. Ööklubis võlusin mehi oma maikaga!
Tagasi tulles põikasime ühe sõbra toast läbi, kes oli endale mingid sõbrad külla kutsunud. Niipea kui sain teada, et need on soomlased, head ööd!
Pühapäev oli koristuspäev ning ma olen veendunud, et haigus varitses mind terve päeva, oodates õiget hetke, mil mind jalust lüüa, sest pühapäeva õhtupoole tundsin ennast juba haigena!
Esmaspäeva õhtul käisime improvisatsiooniteatris koos Meriliga. Siiani kõige õnnestunum kultuurielamus.
Friday, October 5, 2007
.... life is a road, now and forever, wonderful journey
Millega ma siis vahepeal hakkama olen saanud? Ei midagi suurt, lihtsalt kerge seltsielu.
Nädal aega tagasi sain kokku ühe eesti neiuga (Merili), kelle kontaktid oli Netu lahkumiskingitus minule. Noori eestlasi on Lyonis kokku 9. Pidasime plaani õhtul kolmekesi (mina, Merili ja Ingrid) välja minna.
Soojendust tehti ühes inglise pubis – Smoking Dog – mis osutus ääretult mõnusaks kohaks. Hiljem mindi ÖÖklubisse, mis asus paadis (sellel oli lausa kaks korrust). Siin ikka leidub selliseid! Muusika oli minu maitse järgi ning inimesed vabameelsed ja kergelt purjus. Õhtu läks korda.
Vastu hommikut väntasin rattaga ühika poole (takso on siin kallis ning öisest ühistranspordist polnud aimu).
Nädal aega tagasi sain kokku ühe eesti neiuga (Merili), kelle kontaktid oli Netu lahkumiskingitus minule. Noori eestlasi on Lyonis kokku 9. Pidasime plaani õhtul kolmekesi (mina, Merili ja Ingrid) välja minna.
Soojendust tehti ühes inglise pubis – Smoking Dog – mis osutus ääretult mõnusaks kohaks. Hiljem mindi ÖÖklubisse, mis asus paadis (sellel oli lausa kaks korrust). Siin ikka leidub selliseid! Muusika oli minu maitse järgi ning inimesed vabameelsed ja kergelt purjus. Õhtu läks korda.
Vastu hommikut väntasin rattaga ühika poole (takso on siin kallis ning öisest ühistranspordist polnud aimu).
Laupäeval sain kokku kohaliku BEST-i grupi asepresidendiga ning ta tutvustas mulle shoppamisvõimalusi Lyonis. Väga informatiivne pealelõuna oli, sest püüdsin võimalikult palju teada saada kohaliku LBG tegemistest.
Õhtul tegime koos prantsuse sõbraga õhtusööki ning öösel tahtsime oma Mehhiko hispaanlastega salsat tantsima minna. Aga kahjuks ei jõudnud me viimasele metroole, seega müttasime vihmas esimesse rocki ööklubisse.
Siin on klubid pisikesed ning alati ülerahvastatud. Aga see koht oli nagu eriti populaarne. Inimesed tantsisid ja seisid laudade peal, sest lihtsalt polnud ruumi, higi voolas ning baarmenid lasid veepüstolitest vett rahva sekka. Kõlaritest tuli vanakoolirocki ning inimesed nautisid seda kõike. Koju sõitsime seekord bussiga.
Pubid on siin lahti 1-ni, ööklubid 3-ni. Siis on kõik
Pühapäeva hommikul sõitsime oma eestlastest sõpradega Araabia turule. Soetasin terve poekoti täie värskeid puuvilju ja natukene araabia maiustusi. Maitseelamus!
Muidu terve pühapäevase päeva jaurasid mehhiklased meie toas. Pean tõdema, et ruum I 327 on muutunud populaarseks toaks. Alati on keegi siin külas või külla tulemas. Kes teeb endale süüa (võtab enda potid-pannid ja produktid kaasa, sest enda juures oleks seda ju igav teha), kes õpib roppusi portugali keeles. Meie oma toakaaslasega võtame asja vabalt!
Koolinädal. Päevasel ajal üks loeng, õhtul kerge seltsielu.
Teisipäevased päevad on kõige keerulisemad, sest siis kestab üks labor hommikul 8-st õhtul 18-ni (vahepeal on 2 tundi lõunapausi).
Teisipäeva õhtul oli mul ka esimene BEST-i koosolek (pigem ühisviibimine õlle ja sõpradega). Avastasin, et BEST-Lyon on palju teistsugusem kui BEST-Tallinn, juba aktiivseid liikmeid on neil ainult 10, millest pool on ka juhatus. Mind pannakse beebilisti ning eks vaatab, mis sellest saama hakkab.
Samal õhtul läksime eestlastega Dogi, sest seal oli quiz-i õhtu. Kuid seoses jalgpalliga tehti see nädal poole lühem quiz ning kuna rahvast oli ka palju, ei mahtunud me sinna kuidagi ära. Proovime järgmisel nädalal uuesti! Esmaspäeval lähme teatrisse.
Kolmapäev – natation (ujumine)! Ja kohalikus ööklubis oli elektrojazzi kontsert. Ööklubi vaimustas mind. Kontsert polnud üldse mitte paha, aga siiski mitte minu maitse.
Neljapäeval peale õhtusööki käisime kohalikus kinos. Reserveeritud spetsiaalselt INSA tudengitele. Film – Inside Man. 5 kinokorda maksab 5 eurot, seega üks seanss üks euro. Hinnad on sellised vaid siin, muidu on ikka kallimad. Peale filmi kohalikku pubisse, kaks õllet, seltsielu ja nii ongi.
Ning ongi jälle reede. Õhtul salsaõhtu ning homme pidu ühe eesti neiu korteris. Pidutseme nii nagu eestlastele kohane! Plaanin varsti reisima minna!
Friday, September 28, 2007
Õpingutest!
Äratuskell! Esimene mõte - ei või olla, öö on alles! Löön äratuskella kinni, magan edasi. Ükshetk ärkan, paanika, jälle olen sisse maganud. Huuh, veel on pool tundi aega kella 8-sse loengusse. Turtsun omaette, et järgmine kord lähen varem magama.
Igatahes esimest korda tuli osaleda oma loengutes. Kuna mulle anti plaan, kus olid küll loengute ajad, aga mitte ühtegi ruumi numbrit, siis õigete ruumide leidmine kujunes oodatust raskemaks.
Teisipäeval jäin selle tõttu laborisse hommikul 15 min hiljaks, kuna keegi ei teadnud, kus see labor võiks asuda. Jooksin siis pea-laiali-otsas kahe maja vahet ning püüdsin õiget laborit üles leida. Lõpuks leidsin.
Labor kestis 8-12 ja 14-18 – seega täispikk tööpäev. Iseenesest oli tegemist tavalise biokeemia laboriga, kui välja arvata asjaolu, et ma ei saanud essugi aru, mida ma pidin tegema ja miks. Püüad küll tähelepanelikult kuulata, aga no mitte midagi ei mõika (kergelt lollaka tunne tuli peale). Ebameeldivust tekitas veel protsess, kuidas õppejõud roti lahti lõikas ning meile südame ja maksa analüüsida andis.
Sama labor läks edasi järgmise päeva lõunani, pealelõuna pühendasin õppematerjalide tõlkimisele, et ma ei kobaks täiesti pimeduses. Lõunapausid kestavad kaks tundi ning tavaliselt ma sellel ajal magan hambad laiali.
Neljapäeva hommikul panin ennast kirja hispaania keele kursustele ning peale seda oli mul loeng. See loeng osutus eriti koledaks. Tegemist oli loenguga, kus räägiti musklitest ja kuidas mineraalid imenduvad meie organismis. Kuna ma pole seda õppinud, oli kogu teema minu jaoks kangesti tume maa. Ahastus pr keele pärast – asi läheb hullemaks (räägin Netuga, tema suutis mu tuju paremaks teha).
Pealelõunal pidin tegema pr keele testi – grammatika ja suuline osa. Nagu te juba vist olete aru saanud, siis sooritasin selle hiilgavalt (sarkasm!). Tulemused saan teada järgmisel nädalal.
Reede. Asi hakkab ilmet võtma. Loengus sain juba natukene asjadele pihta. Ning ma olen vaimustuses, et pean ainult 3 biokeemia ainet võtma, et oma punkte täis saada. Nädalat võib hinnata hindega hea.
Igatahes esimest korda tuli osaleda oma loengutes. Kuna mulle anti plaan, kus olid küll loengute ajad, aga mitte ühtegi ruumi numbrit, siis õigete ruumide leidmine kujunes oodatust raskemaks.
Teisipäeval jäin selle tõttu laborisse hommikul 15 min hiljaks, kuna keegi ei teadnud, kus see labor võiks asuda. Jooksin siis pea-laiali-otsas kahe maja vahet ning püüdsin õiget laborit üles leida. Lõpuks leidsin.
Labor kestis 8-12 ja 14-18 – seega täispikk tööpäev. Iseenesest oli tegemist tavalise biokeemia laboriga, kui välja arvata asjaolu, et ma ei saanud essugi aru, mida ma pidin tegema ja miks. Püüad küll tähelepanelikult kuulata, aga no mitte midagi ei mõika (kergelt lollaka tunne tuli peale). Ebameeldivust tekitas veel protsess, kuidas õppejõud roti lahti lõikas ning meile südame ja maksa analüüsida andis.
Sama labor läks edasi järgmise päeva lõunani, pealelõuna pühendasin õppematerjalide tõlkimisele, et ma ei kobaks täiesti pimeduses. Lõunapausid kestavad kaks tundi ning tavaliselt ma sellel ajal magan hambad laiali.
Neljapäeva hommikul panin ennast kirja hispaania keele kursustele ning peale seda oli mul loeng. See loeng osutus eriti koledaks. Tegemist oli loenguga, kus räägiti musklitest ja kuidas mineraalid imenduvad meie organismis. Kuna ma pole seda õppinud, oli kogu teema minu jaoks kangesti tume maa. Ahastus pr keele pärast – asi läheb hullemaks (räägin Netuga, tema suutis mu tuju paremaks teha).
Pealelõunal pidin tegema pr keele testi – grammatika ja suuline osa. Nagu te juba vist olete aru saanud, siis sooritasin selle hiilgavalt (sarkasm!). Tulemused saan teada järgmisel nädalal.
Reede. Asi hakkab ilmet võtma. Loengus sain juba natukene asjadele pihta. Ning ma olen vaimustuses, et pean ainult 3 biokeemia ainet võtma, et oma punkte täis saada. Nädalat võib hinnata hindega hea.
Wednesday, September 26, 2007
1. koolinädal. Esmaspäev, 24. september
Pole siin kurta midagi, kool!
Aga kuna mul enda arvates jälle loenguid polnud, läksin nagu tavaliselt asjatoimetusi ajama (ma teen seda vist tihti?). Peale lõunat hispaania sõpradega läksin oma teaduskonda, et oma õpinguplaani natukene rohkem selgust saada. Sattusin kokku vanema vastutava õppejõuga, kes jagas välisüliõpilaste asju ning kellega hakkasime mu õppeplaani koostama ja punkte kokku arvestama. Aega võttis, aga asja sai ning ma olen siiralt tänulik, et ta viitsis minuga tegeleda. Isegi mu prantsuse sõber oli üllatunud, et välisüliõpilastega nii palju viitsitakse tegeleda. Ilmselgelt on selles süüdi minu armas näolapp!
Kerged asjatoimetused said veel tehtud ning õhtul nautisime pikka õhtusööki koos Mehhiko hispaanlastega. Tore oli!
Kahju, et tudengipäevade avaparaadist ja öölaulupeost ei saanud osa võtta! Igatsen oma sõprade järele!
Õhtul kerge vein ja magama.
Aga kuna mul enda arvates jälle loenguid polnud, läksin nagu tavaliselt asjatoimetusi ajama (ma teen seda vist tihti?). Peale lõunat hispaania sõpradega läksin oma teaduskonda, et oma õpinguplaani natukene rohkem selgust saada. Sattusin kokku vanema vastutava õppejõuga, kes jagas välisüliõpilaste asju ning kellega hakkasime mu õppeplaani koostama ja punkte kokku arvestama. Aega võttis, aga asja sai ning ma olen siiralt tänulik, et ta viitsis minuga tegeleda. Isegi mu prantsuse sõber oli üllatunud, et välisüliõpilastega nii palju viitsitakse tegeleda. Ilmselgelt on selles süüdi minu armas näolapp!
Kerged asjatoimetused said veel tehtud ning õhtul nautisime pikka õhtusööki koos Mehhiko hispaanlastega. Tore oli!
Kahju, et tudengipäevade avaparaadist ja öölaulupeost ei saanud osa võtta! Igatsen oma sõprade järele!
Õhtul kerge vein ja magama.
Pühapäev, 23.september
Masterplaan – magamine (lemmikajaviide). Läks lörri.
Kuna vool otsustas ära minna, olin nõus ennast voodist välja vedama ja koos sõbraga vanalinna uudistama minema. Plaan polnud paha, nägin palju ja sõin maitsvat jäätist (lemmikmagustoit). Peale seda kui jalad suurest spordist valutasid sõitsin metrooga ühikasse tagasi. Õhtune plaan – jalgpall (lemmikspordiala) koos kahe prantsuse sõbraga. Mängisid Lyon ja Lille. Pubi oli mõnus, kui välja arvata asjaolu, et ma olin ainuke naine pubis ning Lyoni meeskonna vastu. Õppisin jalgapllitermineid prantsuse keeles ning jõin õlut virsikusiirupiga.
Kuna vool otsustas ära minna, olin nõus ennast voodist välja vedama ja koos sõbraga vanalinna uudistama minema. Plaan polnud paha, nägin palju ja sõin maitsvat jäätist (lemmikmagustoit). Peale seda kui jalad suurest spordist valutasid sõitsin metrooga ühikasse tagasi. Õhtune plaan – jalgpall (lemmikspordiala) koos kahe prantsuse sõbraga. Mängisid Lyon ja Lille. Pubi oli mõnus, kui välja arvata asjaolu, et ma olin ainuke naine pubis ning Lyoni meeskonna vastu. Õppisin jalgapllitermineid prantsuse keeles ning jõin õlut virsikusiirupiga.
Sunday, September 23, 2007
Laupäevane päev
Nädalavahetus. Saab magada kaua tahad ja ei pea mingeid pabereid ajama (ei saagi, sest nädalavahetusteti on kõik kontorid ülikoolilinnakus suletud). Mu sõber tuli võttis mu auto peale ning me sõitsime parki (siin on palju parke).
Õues oli 25 kraadi sooja, päike paistis ning ühtegi pilve ei olnud taevas. Laotasin oma rätiku murule ning mõnulesin. Keset parki oli üks pisikene järv, kus inimesed ujusid ning kaldapeasel päevitasid.
Õppisin prantsuse keelt, laiendasin oma sõnavara ning uurisin prantsuse kultuuri kohta. Te ei kujuta ette, kuidas inimesed suudavad siin elu nautida, ei mingit stressi ega kurtmist. La vie est belle!
Hiljem otsustasime poodi minna ja produkte osta, et õhtusööki valmistada. Supermarketis soetasin endale ka uue Prantsuse telefoninumbri (0033637837274).
Prantslased võtavad aega, et söögitegemist ja söömist nautida. Isegi tööpäevadel on poed ja kontorid keset päeva 1,5 tundi suletud. Seega valmistasime rahulikult ja naudinguga õhtusööki ning arutasime Eesti ja Prantsuse kultuuride erinevustest.
Olen märganud, et võõras keskkonnas ei taha ma inimestega eriti kiiresti sõbruneda. Pigem hoian alguses omaette, et ma ise saaksin kõige uuega kohaneda ning alles siis otsin endale sõpru. Kuid põhjus võib ka selles olla, et viimased paar nädalat Eestis olid liiga tormilised – kõik asjaajamised, muudatused, peod ja alkohol ning meeletud teod – seda oli minu pisikese organismi jaoks liiga palju ning ma tunnen, kuidas ma vajan hetkel puhkust.
Seega naudin ma hetkel elu oma pisikeses sõpruskonnas ning ei mingeid hulle joomapidusid.
Õues oli 25 kraadi sooja, päike paistis ning ühtegi pilve ei olnud taevas. Laotasin oma rätiku murule ning mõnulesin. Keset parki oli üks pisikene järv, kus inimesed ujusid ning kaldapeasel päevitasid.
Õppisin prantsuse keelt, laiendasin oma sõnavara ning uurisin prantsuse kultuuri kohta. Te ei kujuta ette, kuidas inimesed suudavad siin elu nautida, ei mingit stressi ega kurtmist. La vie est belle!
Hiljem otsustasime poodi minna ja produkte osta, et õhtusööki valmistada. Supermarketis soetasin endale ka uue Prantsuse telefoninumbri (0033637837274).
Prantslased võtavad aega, et söögitegemist ja söömist nautida. Isegi tööpäevadel on poed ja kontorid keset päeva 1,5 tundi suletud. Seega valmistasime rahulikult ja naudinguga õhtusööki ning arutasime Eesti ja Prantsuse kultuuride erinevustest.
Olen märganud, et võõras keskkonnas ei taha ma inimestega eriti kiiresti sõbruneda. Pigem hoian alguses omaette, et ma ise saaksin kõige uuega kohaneda ning alles siis otsin endale sõpru. Kuid põhjus võib ka selles olla, et viimased paar nädalat Eestis olid liiga tormilised – kõik asjaajamised, muudatused, peod ja alkohol ning meeletud teod – seda oli minu pisikese organismi jaoks liiga palju ning ma tunnen, kuidas ma vajan hetkel puhkust.
Seega naudin ma hetkel elu oma pisikeses sõpruskonnas ning ei mingeid hulle joomapidusid.
Saturday, September 22, 2007
Reede, 21. september
Täna mul loenguid ei olnud, kuid nagu eelnevatel päevadel, tuli mingeid dokumente ajada. Tuli teha endale tudengikaart. Loomulikult unustasin paar vajalikku dokumenti koju, seega oli vaja mitu korda käia.
Antud kontoris töötasid kaks noort meesterahvast, kes minusuguste pea-laiali-otsas uutega tegelesid. Sammusin siis sinna ja hakkasin vajalikke dokumente täitma. Nad olid vaimustuses, et ma olin Eestist ning kui nad mu sõnastiku enda kätte said ja valjusti sõnu ette lugema hakkasid, olid kõhud kõveras põrandal.
Igastahes olin ma nende vaieldamatu lemmik. Kui kõik maksud makstud ja dokumendid täidetud, seletasin kõva häälega, et ma TAHAN nüüd oma kaarti saada. Tegin totaka näo ette ja sain oma kaardi kätte.
Antud kontoris töötasid kaks noort meesterahvast, kes minusuguste pea-laiali-otsas uutega tegelesid. Sammusin siis sinna ja hakkasin vajalikke dokumente täitma. Nad olid vaimustuses, et ma olin Eestist ning kui nad mu sõnastiku enda kätte said ja valjusti sõnu ette lugema hakkasid, olid kõhud kõveras põrandal.
Igastahes olin ma nende vaieldamatu lemmik. Kui kõik maksud makstud ja dokumendid täidetud, seletasin kõva häälega, et ma TAHAN nüüd oma kaarti saada. Tegin totaka näo ette ja sain oma kaardi kätte.
Selles kontoris tutvusin ma ka ühe Saksa neiuga, kellega ma koos terve päeva asju ajasin ja prantsuse keeles rääkisin. Nüüd on mul olemas oma pangakonto ja järgmisest nädalast hakkan hispaania keelt õppima ning sporti tegema.
Õhtul oli plaanis koos toakaaslasega “õue”minna, kuid kuna ta ei tundnud ennast kuigi hästi, jäime ühikasse. Järeldus - pidu tuli meie tuppa. Umbes 10 hispaanlast ja mehhiklast tulid meie juurde õhtusööki tegema. Õhtusöögi valmistamise ajal võeti mind tantsima ja püüti mulle hispaania keeles salsat õpetada. Loomulikult olin vaimustuses. Ma pidavat hästi oma puusi liigutama, kuid keeruline oli samme jagada, kui üks hispaania kutt, sind kogu aeg keerutab ja kätega muid vigureid teeb. Hiljem uurisid nad Eesti kohta ning ma õpetasin neile eesti keelt (komöödia!).
Lubasin salsat harjutada, sest mind tahetakse nädala pärast ühte salsabaari viia. Aga nendes baarides tantsivad inimesed meeletult hästi, lõunamaainimestel on sellised rütmid veres.
Ja siia ma siis oma ogara peaga tulingi!
Eredam situatsioon minekust – pagas tohtis kaaluda 27kg, minu oma kaalus 40kg (ma võtsin ikka kogu elamise kaasa). Tänu tutvustele pääsesin miljonite maksmisest.
... ja saabumisest oli see, et ülikoolilinnakusse saabudes pidin ma saama oma ühiselamu toa võtme, aga neil ei olnud ühtegi vaba tuba. Õnneks oli mulle lennujaama vastu tulnud mu sõber, kes elab Lyonis ja jagab prantsust rohkem kui mina ning kes asjad miskitpidi joonde ajas.
Toakaaslaseks on mul Mehhiko!
Õhtune kultuur – kesklinnaga tutvumine. No kujutage ette pisikest mind kogu aeg silmad pärani ja ohhetamas – nagu 15-aastane. Aga Lyon on tohutult suur ja meeletult ilus. Mu sõber naeris mu käitumise üle. Külakloun olen!
Peale 12-tunnist uinakut olin värske, et linna omapead vallutama minna. Kahjuks eksisin juba ülikoolilinnakus esimese tunni jooksul ära, seega linnamineku plaani matsin kohe maha. Siinne ülikooli territoorium tundub kahtlaselt suur.
Ajasin oma pabereid. Lonkisin mööda kontoreid ning puristasin oma vaest prantsuse keelt. Ilmselgelt pean nüüd iga õhtu kolm tundi prantsust õppima (kerged seltskonnaõhtud!).
...aga õhtul viidi mind hoopis jalgrattaga sõitma. Siin käivad need asjad niimoodi, et maksad 1 euro ja saad ühiskasutatava rattaga vurada terve nädala. Ratastega sõidetakse autoteel, kui sa sõidad kõnniteel, võid trahvi saada. Mina olin ilmselgelt veendunud, et see sõit mul õnnelikult ei lõppe ja keegi mulle tagant sisse sõidab, aga ennäe, jõudsin tervelt oma sõbra luksuskorterisse. Kerge jalgpall sai vaadatud – Barcelona – Lyon (Barca võitis 3-0) ja prantsuse siidrit mekitud. Õhtul viidi pidulikult autoga ühikasse ka. Minu eest hoolitsetakse.
Teine päev Prantsuse taeva all. Siin on sellised kentsakad aknakatted, mis üleüldse päevavalgust sisse ei lase. Seega kui ma oma äratuskella peale kell 8 üles ärkasin, et esimesse loengusse minna, oli toas kottpime. Ma lõin kella kenasti kinni ja põõnasin edasi. Tunni aja pärast aknakatteid üles tõmmates – oh üllatust, päike on juba kõrges taevas. Neljapäeviti on loengud ainult hommikul, pealelõunal tehakse kohustuslikus korras sporti. Kuna mina olin oma ainukesse loengusse sisse maganud ja õhtu oli vaba, siis pakkisin oma kompuutri ja natukene viinamarju kotti ning seadsin sammud parki.
Õues on suvi (päevane temperatuur kergelt 23 °C ringis) ja päike paistab. Istusin jõekaldale maha ning nautisin elamise rõõmu. Üks nendest õnnelikest hetkedest, mil sa ei tahaks kuskil mujal olla kui siin ja praegu. Kui vähe on õnneks vaja...vaadates inimesi...mõtiskledes, unistades.. ja ampsata üks viinamari, mis on nii magus, et isegi hiljem sellele mõteldes, tunned suus selle maitset..
..pealelõunal jalutasime Prantsuse poisiga samal jõekaldal ning arutasime elu keerdkäikude üle läbi kerge huumoriprisma. Lõunamaa inimesed on ikka teistsugused. Nende kerge elunägemus... hirmud ja rõõmud, nii erinevad minu omast. Ta ütles mulle, et minu põhiline probleem pidavat olema see, et ma eeldan, et inimesed mõtlevad nagu mina. Ma olin hämmingus! Ta ei tunne mind ning peale ühte päeva julges ta seda juba väita....
... ja saabumisest oli see, et ülikoolilinnakusse saabudes pidin ma saama oma ühiselamu toa võtme, aga neil ei olnud ühtegi vaba tuba. Õnneks oli mulle lennujaama vastu tulnud mu sõber, kes elab Lyonis ja jagab prantsust rohkem kui mina ning kes asjad miskitpidi joonde ajas.
Toakaaslaseks on mul Mehhiko!
Õhtune kultuur – kesklinnaga tutvumine. No kujutage ette pisikest mind kogu aeg silmad pärani ja ohhetamas – nagu 15-aastane. Aga Lyon on tohutult suur ja meeletult ilus. Mu sõber naeris mu käitumise üle. Külakloun olen!
Peale 12-tunnist uinakut olin värske, et linna omapead vallutama minna. Kahjuks eksisin juba ülikoolilinnakus esimese tunni jooksul ära, seega linnamineku plaani matsin kohe maha. Siinne ülikooli territoorium tundub kahtlaselt suur.Ajasin oma pabereid. Lonkisin mööda kontoreid ning puristasin oma vaest prantsuse keelt. Ilmselgelt pean nüüd iga õhtu kolm tundi prantsust õppima (kerged seltskonnaõhtud!).
...aga õhtul viidi mind hoopis jalgrattaga sõitma. Siin käivad need asjad niimoodi, et maksad 1 euro ja saad ühiskasutatava rattaga vurada terve nädala. Ratastega sõidetakse autoteel, kui sa sõidad kõnniteel, võid trahvi saada. Mina olin ilmselgelt veendunud, et see sõit mul õnnelikult ei lõppe ja keegi mulle tagant sisse sõidab, aga ennäe, jõudsin tervelt oma sõbra luksuskorterisse. Kerge jalgpall sai vaadatud – Barcelona – Lyon (Barca võitis 3-0) ja prantsuse siidrit mekitud. Õhtul viidi pidulikult autoga ühikasse ka. Minu eest hoolitsetakse.
Teine päev Prantsuse taeva all. Siin on sellised kentsakad aknakatted, mis üleüldse päevavalgust sisse ei lase. Seega kui ma oma äratuskella peale kell 8 üles ärkasin, et esimesse loengusse minna, oli toas kottpime. Ma lõin kella kenasti kinni ja põõnasin edasi. Tunni aja pärast aknakatteid üles tõmmates – oh üllatust, päike on juba kõrges taevas. Neljapäeviti on loengud ainult hommikul, pealelõunal tehakse kohustuslikus korras sporti. Kuna mina olin oma ainukesse loengusse sisse maganud ja õhtu oli vaba, siis pakkisin oma kompuutri ja natukene viinamarju kotti ning seadsin sammud parki.
Õues on suvi (päevane temperatuur kergelt 23 °C ringis) ja päike paistab. Istusin jõekaldale maha ning nautisin elamise rõõmu. Üks nendest õnnelikest hetkedest, mil sa ei tahaks kuskil mujal olla kui siin ja praegu. Kui vähe on õnneks vaja...vaadates inimesi...mõtiskledes, unistades.. ja ampsata üks viinamari, mis on nii magus, et isegi hiljem sellele mõteldes, tunned suus selle maitset..
..pealelõunal jalutasime Prantsuse poisiga samal jõekaldal ning arutasime elu keerdkäikude üle läbi kerge huumoriprisma. Lõunamaa inimesed on ikka teistsugused. Nende kerge elunägemus... hirmud ja rõõmud, nii erinevad minu omast. Ta ütles mulle, et minu põhiline probleem pidavat olema see, et ma eeldan, et inimesed mõtlevad nagu mina. Ma olin hämmingus! Ta ei tunne mind ning peale ühte päeva julges ta seda juba väita....
Subscribe to:
Posts (Atom)