Haige vares!

Oh häda! Külmetus! Igastahes ei ole mul häält (vaaksun nagu vares) ja üleüldine nõrkus on. Ega see lõpp enam kaugel ole..
Lutsin köhapastille ning olen ära joonud uskumatu hulga keedetud vett, milles on teepakke leotatud.

Muidu algas see nädal oodatust ilusamini. Loengutes jõuab informatsiooni üha enam minuni ning see pakum mulle teatavat rahulolu.

Aga nädalavahetus oli järjekordne haruldus.
Reede õhtul leidsid minu armsad Mehhiko toakaaslased, et “tonight is the night” ning plaan nägi ette eriti seksikalt riidesse panna ja võluda oma naiseliku iluga. Kahjuks mul seda viimast ei ole, seega jäi minule variant number üks.

Etapp 1: hakkame oma toas tekiilat jooma. Mehhiklased joovad tekiilat ilma sidruni ja soolata, nagu viinashoti. Mulle hakkas kergelt soe tekiila vastu!
Etapp 2: kohalikus pubis. Ära joonud juba 2 siidrit. Õhtu tundub hakkavat venima. Vaja linna minna!
Etapp 3: 50 erasmust lähevad soolaleivapeole. Keegi väga täpselt ei tea, kelle soolaleivapidu on ja kus see toimub, aga kõik lähevad. Kui ma ütleksin, et korter oli ülerahvastatud, siis teil ei tekiks asjast õiget arusaama....selle peoga venis korter paari ruudu võrra suuremaks.
Etapp 4: öises ühistranspordis. Õhtu ei olnud vaimustav.

Laupäeval magasime poole lõunani. Siis valmistas mu toakaaslane meile hommikusööki ning kella 3ks olime söönud. Edasi – uisutama. Teistel oli plaan minna peale uisutamist rugbyt vaatama, minul mitte, seega panin endale kergelt sportlikud vabaajariided selga, sest arvestasin, et jõuan enne õhtut ühikasse tagasi.
Uisutada ei saanud, sest jäähallis toimus sel ajal jäähoki. Hea käitumise korral lubati meil hokit vaadata. Põrnitsesime natukene aega, siis hakkas külm.
Peale söömist avstasin, et pean kohe-kohe eestlastega kokku saama. Jäin pool tundi kokkusaamisele hiljaks (riideid ei jõudunud vahetada). Läksime Merili ja Ingridiga ühe eesti neiu (Kadri) juurde peole. Kuna pidulik on ka midagi kaasa viia, kalpsasin ühest poest läbi. Sularaha mul polnud ning kuna kaardimaksed algasid alles 10 eurost, ostsin veel toiduprodukte, ise seletades, et mina kuskile ööklubisse küll ei lähe.
Kadri on selline neiu, kes on austanud Prantsusmaad oma siinviibimisega juba tetavat aega ning see pidu korraldati sellepärast, et ta kaitses oma magistritöö ära. Tal on prantslasest mees (viga!) ning prantsuse sõbrad. Mina, Merili ja Ingrid olime tema ainukesed kohale tulnud eestlastest külalised. Aga pidu oli ehe prantsuse korteripidu, mis mind hullu moodi vaimustas. Kõrge laega korter, sai snäkiga, palju veini ning tüüpilised prantsuse inimesed. Veidi shvipsis, oli loomulikult vaja minna ööklubisse.
Ukse peal vaatas turvamees mu saiadega kotti küll veidi imestunult, aga väitsin, et ehk tuleb nälg peale. Ööklubis võlusin mehi oma maikaga!
Tagasi tulles põikasime ühe sõbra toast läbi, kes oli endale mingid sõbrad külla kutsunud. Niipea kui sain teada, et need on soomlased, head ööd!

Pühapäev oli koristuspäev ning ma olen veendunud, et haigus varitses mind terve päeva, oodates õiget hetke, mil mind jalust lüüa, sest pühapäeva õhtupoole tundsin ennast juba haigena!
Esmaspäeva õhtul käisime improvisatsiooniteatris koos Meriliga. Siiani kõige õnnestunum kultuurielamus.