Õpingutest!

Äratuskell! Esimene mõte - ei või olla, öö on alles! Löön äratuskella kinni, magan edasi. Ükshetk ärkan, paanika, jälle olen sisse maganud. Huuh, veel on pool tundi aega kella 8-sse loengusse. Turtsun omaette, et järgmine kord lähen varem magama.

Igatahes esimest korda tuli osaleda oma loengutes. Kuna mulle anti plaan, kus olid küll loengute ajad, aga mitte ühtegi ruumi numbrit, siis õigete ruumide leidmine kujunes oodatust raskemaks.

Teisipäeval jäin selle tõttu laborisse hommikul 15 min hiljaks, kuna keegi ei teadnud, kus see labor võiks asuda. Jooksin siis pea-laiali-otsas kahe maja vahet ning püüdsin õiget laborit üles leida. Lõpuks leidsin.
Labor kestis 8-12 ja 14-18 – seega täispikk tööpäev. Iseenesest oli tegemist tavalise biokeemia laboriga, kui välja arvata asjaolu, et ma ei saanud essugi aru, mida ma pidin tegema ja miks. Püüad küll tähelepanelikult kuulata, aga no mitte midagi ei mõika (kergelt lollaka tunne tuli peale). Ebameeldivust tekitas veel protsess, kuidas õppejõud roti lahti lõikas ning meile südame ja maksa analüüsida andis.

Sama labor läks edasi järgmise päeva lõunani, pealelõuna pühendasin õppematerjalide tõlkimisele, et ma ei kobaks täiesti pimeduses. Lõunapausid kestavad kaks tundi ning tavaliselt ma sellel ajal magan hambad laiali.
Neljapäeva hommikul panin ennast kirja hispaania keele kursustele ning peale seda oli mul loeng. See loeng osutus eriti koledaks. Tegemist oli loenguga, kus räägiti musklitest ja kuidas mineraalid imenduvad meie organismis. Kuna ma pole seda õppinud, oli kogu teema minu jaoks kangesti tume maa. Ahastus pr keele pärast – asi läheb hullemaks (räägin Netuga, tema suutis mu tuju paremaks teha).
Pealelõunal pidin tegema pr keele testi – grammatika ja suuline osa. Nagu te juba vist olete aru saanud, siis sooritasin selle hiilgavalt (sarkasm!). Tulemused saan teada järgmisel nädalal.

Reede. Asi hakkab ilmet võtma. Loengus sain juba natukene asjadele pihta. Ning ma olen vaimustuses, et pean ainult 3 biokeemia ainet võtma, et oma punkte täis saada. Nädalat võib hinnata hindega hea.

1. koolinädal. Esmaspäev, 24. september

Pole siin kurta midagi, kool!
Aga kuna mul enda arvates jälle loenguid polnud, läksin nagu tavaliselt asjatoimetusi ajama (ma teen seda vist tihti?). Peale lõunat hispaania sõpradega läksin oma teaduskonda, et oma õpinguplaani natukene rohkem selgust saada. Sattusin kokku vanema vastutava õppejõuga, kes jagas välisüliõpilaste asju ning kellega hakkasime mu õppeplaani koostama ja punkte kokku arvestama. Aega võttis, aga asja sai ning ma olen siiralt tänulik, et ta viitsis minuga tegeleda. Isegi mu prantsuse sõber oli üllatunud, et välisüliõpilastega nii palju viitsitakse tegeleda. Ilmselgelt on selles süüdi minu armas näolapp!
Kerged asjatoimetused said veel tehtud ning õhtul nautisime pikka õhtusööki koos Mehhiko hispaanlastega. Tore oli!
Kahju, et tudengipäevade avaparaadist ja öölaulupeost ei saanud osa võtta! Igatsen oma sõprade järele!
Õhtul kerge vein ja magama.

Pühapäev, 23.september

Masterplaan – magamine (lemmikajaviide). Läks lörri.
Kuna vool otsustas ära minna, olin nõus ennast voodist välja vedama ja koos sõbraga vanalinna uudistama minema. Plaan polnud paha, nägin palju ja sõin maitsvat jäätist (lemmikmagustoit). Peale seda kui jalad suurest spordist valutasid sõitsin metrooga ühikasse tagasi. Õhtune plaan – jalgpall (lemmikspordiala) koos kahe prantsuse sõbraga. Mängisid Lyon ja Lille. Pubi oli mõnus, kui välja arvata asjaolu, et ma olin ainuke naine pubis ning Lyoni meeskonna vastu. Õppisin jalgapllitermineid prantsuse keeles ning jõin õlut virsikusiirupiga.

Laupäevane päev

Nädalavahetus. Saab magada kaua tahad ja ei pea mingeid pabereid ajama (ei saagi, sest nädalavahetusteti on kõik kontorid ülikoolilinnakus suletud). Mu sõber tuli võttis mu auto peale ning me sõitsime parki (siin on palju parke).
Õues oli 25 kraadi sooja, päike paistis ning ühtegi pilve ei olnud taevas. Laotasin oma rätiku murule ning mõnulesin. Keset parki oli üks pisikene järv, kus inimesed ujusid ning kaldapeasel päevitasid.
Õppisin prantsuse keelt, laiendasin oma sõnavara ning uurisin prantsuse kultuuri kohta. Te ei kujuta ette, kuidas inimesed suudavad siin elu nautida, ei mingit stressi ega kurtmist. La vie est belle!
Hiljem otsustasime poodi minna ja produkte osta, et õhtusööki valmistada. Supermarketis soetasin endale ka uue Prantsuse telefoninumbri (0033637837274).
Prantslased võtavad aega, et söögitegemist ja söömist nautida. Isegi tööpäevadel on poed ja kontorid keset päeva 1,5 tundi suletud. Seega valmistasime rahulikult ja naudinguga õhtusööki ning arutasime Eesti ja Prantsuse kultuuride erinevustest.
Olen märganud, et võõras keskkonnas ei taha ma inimestega eriti kiiresti sõbruneda. Pigem hoian alguses omaette, et ma ise saaksin kõige uuega kohaneda ning alles siis otsin endale sõpru. Kuid põhjus võib ka selles olla, et viimased paar nädalat Eestis olid liiga tormilised – kõik asjaajamised, muudatused, peod ja alkohol ning meeletud teod – seda oli minu pisikese organismi jaoks liiga palju ning ma tunnen, kuidas ma vajan hetkel puhkust.
Seega naudin ma hetkel elu oma pisikeses sõpruskonnas ning ei mingeid hulle joomapidusid.

Reede, 21. september

Täna mul loenguid ei olnud, kuid nagu eelnevatel päevadel, tuli mingeid dokumente ajada. Tuli teha endale tudengikaart. Loomulikult unustasin paar vajalikku dokumenti koju, seega oli vaja mitu korda käia.

Antud kontoris töötasid kaks noort meesterahvast, kes minusuguste pea-laiali-otsas uutega tegelesid. Sammusin siis sinna ja hakkasin vajalikke dokumente täitma. Nad olid vaimustuses, et ma olin Eestist ning kui nad mu sõnastiku enda kätte said ja valjusti sõnu ette lugema hakkasid, olid kõhud kõveras põrandal.

Igastahes olin ma nende vaieldamatu lemmik. Kui kõik maksud makstud ja dokumendid täidetud, seletasin kõva häälega, et ma TAHAN nüüd oma kaarti saada. Tegin totaka näo ette ja sain oma kaardi kätte.

Selles kontoris tutvusin ma ka ühe Saksa neiuga, kellega ma koos terve päeva asju ajasin ja prantsuse keeles rääkisin. Nüüd on mul olemas oma pangakonto ja järgmisest nädalast hakkan hispaania keelt õppima ning sporti tegema.
Õhtul oli plaanis koos toakaaslasega “õue”minna, kuid kuna ta ei tundnud ennast kuigi hästi, jäime ühikasse. Järeldus - pidu tuli meie tuppa. Umbes 10 hispaanlast ja mehhiklast tulid meie juurde õhtusööki tegema. Õhtusöögi valmistamise ajal võeti mind tantsima ja püüti mulle hispaania keeles salsat õpetada. Loomulikult olin vaimustuses. Ma pidavat hästi oma puusi liigutama, kuid keeruline oli samme jagada, kui üks hispaania kutt, sind kogu aeg keerutab ja kätega muid vigureid teeb. Hiljem uurisid nad Eesti kohta ning ma õpetasin neile eesti keelt (komöödia!).
Lubasin salsat harjutada, sest mind tahetakse nädala pärast ühte salsabaari viia. Aga nendes baarides tantsivad inimesed meeletult hästi, lõunamaainimestel on sellised rütmid veres.

Ja siia ma siis oma ogara peaga tulingi!

Eredam situatsioon minekust – pagas tohtis kaaluda 27kg, minu oma kaalus 40kg (ma võtsin ikka kogu elamise kaasa). Tänu tutvustele pääsesin miljonite maksmisest.
... ja saabumisest oli see, et ülikoolilinnakusse saabudes pidin ma saama oma ühiselamu toa võtme, aga neil ei olnud ühtegi vaba tuba. Õnneks oli mulle lennujaama vastu tulnud mu sõber, kes elab Lyonis ja jagab prantsust rohkem kui mina ning kes asjad miskitpidi joonde ajas.
Toakaaslaseks on mul Mehhiko!

Õhtune kultuur – kesklinnaga tutvumine. No kujutage ette pisikest mind kogu aeg silmad pärani ja ohhetamas – nagu 15-aastane. Aga Lyon on tohutult suur ja meeletult ilus. Mu sõber naeris mu käitumise üle. Külakloun olen!


Peale 12-tunnist uinakut olin värske, et linna omapead vallutama minna. Kahjuks eksisin juba ülikoolilinnakus esimese tunni jooksul ära, seega linnamineku plaani matsin kohe maha. Siinne ülikooli territoorium tundub kahtlaselt suur.
Ajasin oma pabereid. Lonkisin mööda kontoreid ning puristasin oma vaest prantsuse keelt. Ilmselgelt pean nüüd iga õhtu kolm tundi prantsust õppima (kerged seltskonnaõhtud!).
...aga õhtul viidi mind hoopis jalgrattaga sõitma. Siin käivad need asjad niimoodi, et maksad 1 euro ja saad ühiskasutatava rattaga vurada terve nädala. Ratastega sõidetakse autoteel, kui sa sõidad kõnniteel, võid trahvi saada. Mina olin ilmselgelt veendunud, et see sõit mul õnnelikult ei lõppe ja keegi mulle tagant sisse sõidab, aga ennäe, jõudsin tervelt oma sõbra luksuskorterisse. Kerge jalgpall sai vaadatud – Barcelona – Lyon (Barca võitis 3-0) ja prantsuse siidrit mekitud. Õhtul viidi pidulikult autoga ühikasse ka. Minu eest hoolitsetakse.


Teine päev Prantsuse taeva all. Siin on sellised kentsakad aknakatted, mis üleüldse päevavalgust sisse ei lase. Seega kui ma oma äratuskella peale kell 8 üles ärkasin, et esimesse loengusse minna, oli toas kottpime. Ma lõin kella kenasti kinni ja põõnasin edasi. Tunni aja pärast aknakatteid üles tõmmates – oh üllatust, päike on juba kõrges taevas. Neljapäeviti on loengud ainult hommikul, pealelõunal tehakse kohustuslikus korras sporti. Kuna mina olin oma ainukesse loengusse sisse maganud ja õhtu oli vaba, siis pakkisin oma kompuutri ja natukene viinamarju kotti ning seadsin sammud parki.
Õues on suvi (päevane temperatuur kergelt 23 °C ringis) ja päike paistab. Istusin jõekaldale maha ning nautisin elamise rõõmu. Üks nendest õnnelikest hetkedest, mil sa ei tahaks kuskil mujal olla kui siin ja praegu. Kui vähe on õnneks vaja...vaadates inimesi...mõtiskledes, unistades.. ja ampsata üks viinamari, mis on nii magus, et isegi hiljem sellele mõteldes, tunned suus selle maitset..
..pealelõunal jalutasime Prantsuse poisiga samal jõekaldal ning arutasime elu keerdkäikude üle läbi kerge huumoriprisma. Lõunamaa inimesed on ikka teistsugused. Nende kerge elunägemus... hirmud ja rõõmud, nii erinevad minu omast. Ta ütles mulle, et minu põhiline probleem pidavat olema see, et ma eeldan, et inimesed mõtlevad nagu mina. Ma olin hämmingus! Ta ei tunne mind ning peale ühte päeva julges ta seda juba väita....