Laupäevane päev

Nädalavahetus. Saab magada kaua tahad ja ei pea mingeid pabereid ajama (ei saagi, sest nädalavahetusteti on kõik kontorid ülikoolilinnakus suletud). Mu sõber tuli võttis mu auto peale ning me sõitsime parki (siin on palju parke).
Õues oli 25 kraadi sooja, päike paistis ning ühtegi pilve ei olnud taevas. Laotasin oma rätiku murule ning mõnulesin. Keset parki oli üks pisikene järv, kus inimesed ujusid ning kaldapeasel päevitasid.
Õppisin prantsuse keelt, laiendasin oma sõnavara ning uurisin prantsuse kultuuri kohta. Te ei kujuta ette, kuidas inimesed suudavad siin elu nautida, ei mingit stressi ega kurtmist. La vie est belle!
Hiljem otsustasime poodi minna ja produkte osta, et õhtusööki valmistada. Supermarketis soetasin endale ka uue Prantsuse telefoninumbri (0033637837274).
Prantslased võtavad aega, et söögitegemist ja söömist nautida. Isegi tööpäevadel on poed ja kontorid keset päeva 1,5 tundi suletud. Seega valmistasime rahulikult ja naudinguga õhtusööki ning arutasime Eesti ja Prantsuse kultuuride erinevustest.
Olen märganud, et võõras keskkonnas ei taha ma inimestega eriti kiiresti sõbruneda. Pigem hoian alguses omaette, et ma ise saaksin kõige uuega kohaneda ning alles siis otsin endale sõpru. Kuid põhjus võib ka selles olla, et viimased paar nädalat Eestis olid liiga tormilised – kõik asjaajamised, muudatused, peod ja alkohol ning meeletud teod – seda oli minu pisikese organismi jaoks liiga palju ning ma tunnen, kuidas ma vajan hetkel puhkust.
Seega naudin ma hetkel elu oma pisikeses sõpruskonnas ning ei mingeid hulle joomapidusid.