Ja siia ma siis oma ogara peaga tulingi!

Eredam situatsioon minekust – pagas tohtis kaaluda 27kg, minu oma kaalus 40kg (ma võtsin ikka kogu elamise kaasa). Tänu tutvustele pääsesin miljonite maksmisest.
... ja saabumisest oli see, et ülikoolilinnakusse saabudes pidin ma saama oma ühiselamu toa võtme, aga neil ei olnud ühtegi vaba tuba. Õnneks oli mulle lennujaama vastu tulnud mu sõber, kes elab Lyonis ja jagab prantsust rohkem kui mina ning kes asjad miskitpidi joonde ajas.
Toakaaslaseks on mul Mehhiko!

Õhtune kultuur – kesklinnaga tutvumine. No kujutage ette pisikest mind kogu aeg silmad pärani ja ohhetamas – nagu 15-aastane. Aga Lyon on tohutult suur ja meeletult ilus. Mu sõber naeris mu käitumise üle. Külakloun olen!


Peale 12-tunnist uinakut olin värske, et linna omapead vallutama minna. Kahjuks eksisin juba ülikoolilinnakus esimese tunni jooksul ära, seega linnamineku plaani matsin kohe maha. Siinne ülikooli territoorium tundub kahtlaselt suur.
Ajasin oma pabereid. Lonkisin mööda kontoreid ning puristasin oma vaest prantsuse keelt. Ilmselgelt pean nüüd iga õhtu kolm tundi prantsust õppima (kerged seltskonnaõhtud!).
...aga õhtul viidi mind hoopis jalgrattaga sõitma. Siin käivad need asjad niimoodi, et maksad 1 euro ja saad ühiskasutatava rattaga vurada terve nädala. Ratastega sõidetakse autoteel, kui sa sõidad kõnniteel, võid trahvi saada. Mina olin ilmselgelt veendunud, et see sõit mul õnnelikult ei lõppe ja keegi mulle tagant sisse sõidab, aga ennäe, jõudsin tervelt oma sõbra luksuskorterisse. Kerge jalgpall sai vaadatud – Barcelona – Lyon (Barca võitis 3-0) ja prantsuse siidrit mekitud. Õhtul viidi pidulikult autoga ühikasse ka. Minu eest hoolitsetakse.


Teine päev Prantsuse taeva all. Siin on sellised kentsakad aknakatted, mis üleüldse päevavalgust sisse ei lase. Seega kui ma oma äratuskella peale kell 8 üles ärkasin, et esimesse loengusse minna, oli toas kottpime. Ma lõin kella kenasti kinni ja põõnasin edasi. Tunni aja pärast aknakatteid üles tõmmates – oh üllatust, päike on juba kõrges taevas. Neljapäeviti on loengud ainult hommikul, pealelõunal tehakse kohustuslikus korras sporti. Kuna mina olin oma ainukesse loengusse sisse maganud ja õhtu oli vaba, siis pakkisin oma kompuutri ja natukene viinamarju kotti ning seadsin sammud parki.
Õues on suvi (päevane temperatuur kergelt 23 °C ringis) ja päike paistab. Istusin jõekaldale maha ning nautisin elamise rõõmu. Üks nendest õnnelikest hetkedest, mil sa ei tahaks kuskil mujal olla kui siin ja praegu. Kui vähe on õnneks vaja...vaadates inimesi...mõtiskledes, unistades.. ja ampsata üks viinamari, mis on nii magus, et isegi hiljem sellele mõteldes, tunned suus selle maitset..
..pealelõunal jalutasime Prantsuse poisiga samal jõekaldal ning arutasime elu keerdkäikude üle läbi kerge huumoriprisma. Lõunamaa inimesed on ikka teistsugused. Nende kerge elunägemus... hirmud ja rõõmud, nii erinevad minu omast. Ta ütles mulle, et minu põhiline probleem pidavat olema see, et ma eeldan, et inimesed mõtlevad nagu mina. Ma olin hämmingus! Ta ei tunne mind ning peale ühte päeva julges ta seda juba väita....