Loba!

Vaadates oma blogi, ei suuda ma ära imestada, kui palju lobajuttu olen siia kirjutanud. Tegelikult on elu siin ju tavaline tudengielu. Käid koolis ja sisustad oma vaba aega. Nagu Tallinnas. Ainult siin vehid kirjutada, mida sa oma vaba ajaga peale hakkad. Vist et oleks hiljem mida meenutada.

See nädal - seltsielu nagu tavaliselt. Eredam seik – mu toakaaslasel oli kolmapäeval sünnipäev. Niisiis teisipäeva õhtul soetasin ma poest maasikakoogi ja küünlad. Ja püüdsin Mehhiko sünnipäevalaulu selgeks õppida (sõber kirjutas laulusõnad). Kahjuks pole vares laululind ja laul osutus raskemaks kui “Õnne soovime sul...”
http://www.youtube.com/watch?v=vqOx-tbk7GA

Ja küünaldega oli see jama, et mul ega mu tuttavatel polnud tikke ega välgumihklit, seega tuli seada sammud naabri ukse taha. Naaber tuli ukse peale poolalasti. Olin kohkunud, aga sain välgumihkli.
00:00 süütasin küünlad ja esitasin laulu luuletuse pähe.
Õhtul läksime salsabaari, kus vehkisime tantsida poole hommikuni. Tõsiselt kift oli. Siiani mu olematud kõhulihased valutavad.
Võtan salsatunde edasijõudnutele ning järgmisel nädalal on esimene tund.

Aga muust. Erasmused, kellega me koos ilma avastame:
Paola – mehhiklane, kellega ma tuba jagan. Noor ja roheline veel, tema kõrval olen rikutud!
David – mehhiklane. Huvitav!
Carlos – mehhiklane. Keskmisest kenama väljanägemisega. Kuus kulub tuub geeli.
Alberto – mehhiklane. Käitub aeg-ajalt kentsakalt.
Gabriel – mehhiklane. Lemmikväljend “mais ouiiii”. Armas inimene!
Sofia – hispaanlane. Tore!
Adriana – mehhiklane. Minu masti naine!
Silvie – eestlane. Ei kommenteeri, aga iseendaga saan hästi läbi!

Muidu on siin välisüliõpilasi palju-palju (pakume 150 kanti). Kogu aeg tutvun!

Nii. Nädal aega on veel kooli ja siis on vaheaeg. Vaheajaks tegime plaani nädala ajaga rongiga läbi sõita Lyon-Marseille-Nice-Maroko-Milaano-Lyon. Eelarve – piletid ja majutus kokku 140 eurot. Ja nende inimestega on tore!

Elu on siin kuidagi muretu. Inimesed on siia tulnud, et seda kõike nautida. Midagi peale kooli tõsiselt ei tohi võtta ja see on olulisim.
Igatsemisega on nii, et see käib hooti. Siin on kogu aeg nii palju teha, et lihtsalt pole aega. Aga tuleb ette hetki, millal sa meeletult igatsed. Sa leiad siin küll uued sõbrad, aga see pole sama, kui olla koos TEIEGA!
Kuid see on minu aasta siin. Ma tulen tagasi, aga meenutustega, et sellist aastat teist ei tule.

Midagi!

Kui ma ei oska mingile failile nime panna, kirjutan alati – midagi. See tähendab, et selles failis on miskit piisavalt olulist, et seda mitte ära kustutada.

Eelmisel nädalal veetsin palju aega haigevoodis ja ennast ravides. Endiselt olen elus.
Reedel võtsin napsu tavalisest korralikumalt. Andeksi, purjus olin. Tegin viinaravi. Ei oska hinnata, kas aitas või mitte, aga soovitan järele proovida. See on individuaalne!

Eesti-Inglismaa. Juba enne mängu oli kerge ärevus sees ning see oli nii hea tunne. Jalutasime Meriliga läbi Lyoni vanalinna, hoides Eesti lippu teineteise vahel. Mängu vaatasime Dogis (inglise pubi) ning me olime koos Ingsu ja Meriliga ainukesed Eesti fännid. Mängu ei kommenteeri.

Pühapäeval väike turutiir, et värskeid puuvilju osta ning ühel sõbral oli sünnipäev. Sünnipäeva tähistasime pargis piknikuga.

Kuna kahe nädala pärast on nädal aega vaheaeg, siis hakkame planeerima nädalast Lõuna-Prantsusmaa reisi. Tahaks jõuda paljudesse linnadesse ja ilusamatesse maakohtadesse.

Täna oli mul esimene hispaania keele tund. Kui ei saagi essugi aru, siis tuleb küsida õppejõult, kes sulle kõik prantsuse keeles selgeks teeb. Oma grupis olen ainuke välismaalane. Juhhei!

Eesti-Inglismaa

Haige vares!

Oh häda! Külmetus! Igastahes ei ole mul häält (vaaksun nagu vares) ja üleüldine nõrkus on. Ega see lõpp enam kaugel ole..
Lutsin köhapastille ning olen ära joonud uskumatu hulga keedetud vett, milles on teepakke leotatud.

Muidu algas see nädal oodatust ilusamini. Loengutes jõuab informatsiooni üha enam minuni ning see pakum mulle teatavat rahulolu.

Aga nädalavahetus oli järjekordne haruldus.
Reede õhtul leidsid minu armsad Mehhiko toakaaslased, et “tonight is the night” ning plaan nägi ette eriti seksikalt riidesse panna ja võluda oma naiseliku iluga. Kahjuks mul seda viimast ei ole, seega jäi minule variant number üks.

Etapp 1: hakkame oma toas tekiilat jooma. Mehhiklased joovad tekiilat ilma sidruni ja soolata, nagu viinashoti. Mulle hakkas kergelt soe tekiila vastu!
Etapp 2: kohalikus pubis. Ära joonud juba 2 siidrit. Õhtu tundub hakkavat venima. Vaja linna minna!
Etapp 3: 50 erasmust lähevad soolaleivapeole. Keegi väga täpselt ei tea, kelle soolaleivapidu on ja kus see toimub, aga kõik lähevad. Kui ma ütleksin, et korter oli ülerahvastatud, siis teil ei tekiks asjast õiget arusaama....selle peoga venis korter paari ruudu võrra suuremaks.
Etapp 4: öises ühistranspordis. Õhtu ei olnud vaimustav.

Laupäeval magasime poole lõunani. Siis valmistas mu toakaaslane meile hommikusööki ning kella 3ks olime söönud. Edasi – uisutama. Teistel oli plaan minna peale uisutamist rugbyt vaatama, minul mitte, seega panin endale kergelt sportlikud vabaajariided selga, sest arvestasin, et jõuan enne õhtut ühikasse tagasi.
Uisutada ei saanud, sest jäähallis toimus sel ajal jäähoki. Hea käitumise korral lubati meil hokit vaadata. Põrnitsesime natukene aega, siis hakkas külm.
Peale söömist avstasin, et pean kohe-kohe eestlastega kokku saama. Jäin pool tundi kokkusaamisele hiljaks (riideid ei jõudunud vahetada). Läksime Merili ja Ingridiga ühe eesti neiu (Kadri) juurde peole. Kuna pidulik on ka midagi kaasa viia, kalpsasin ühest poest läbi. Sularaha mul polnud ning kuna kaardimaksed algasid alles 10 eurost, ostsin veel toiduprodukte, ise seletades, et mina kuskile ööklubisse küll ei lähe.
Kadri on selline neiu, kes on austanud Prantsusmaad oma siinviibimisega juba tetavat aega ning see pidu korraldati sellepärast, et ta kaitses oma magistritöö ära. Tal on prantslasest mees (viga!) ning prantsuse sõbrad. Mina, Merili ja Ingrid olime tema ainukesed kohale tulnud eestlastest külalised. Aga pidu oli ehe prantsuse korteripidu, mis mind hullu moodi vaimustas. Kõrge laega korter, sai snäkiga, palju veini ning tüüpilised prantsuse inimesed. Veidi shvipsis, oli loomulikult vaja minna ööklubisse.
Ukse peal vaatas turvamees mu saiadega kotti küll veidi imestunult, aga väitsin, et ehk tuleb nälg peale. Ööklubis võlusin mehi oma maikaga!
Tagasi tulles põikasime ühe sõbra toast läbi, kes oli endale mingid sõbrad külla kutsunud. Niipea kui sain teada, et need on soomlased, head ööd!

Pühapäev oli koristuspäev ning ma olen veendunud, et haigus varitses mind terve päeva, oodates õiget hetke, mil mind jalust lüüa, sest pühapäeva õhtupoole tundsin ennast juba haigena!
Esmaspäeva õhtul käisime improvisatsiooniteatris koos Meriliga. Siiani kõige õnnestunum kultuurielamus.

.... life is a road, now and forever, wonderful journey

Millega ma siis vahepeal hakkama olen saanud? Ei midagi suurt, lihtsalt kerge seltsielu.

Nädal aega tagasi sain kokku ühe eesti neiuga (Merili), kelle kontaktid oli Netu lahkumiskingitus minule. Noori eestlasi on Lyonis kokku 9. Pidasime plaani õhtul kolmekesi (mina, Merili ja Ingrid) välja minna.
Soojendust tehti ühes inglise pubis – Smoking Dog – mis osutus ääretult mõnusaks kohaks. Hiljem mindi ÖÖklubisse, mis asus paadis (sellel oli lausa kaks korrust). Siin ikka leidub selliseid! Muusika oli minu maitse järgi ning inimesed vabameelsed ja kergelt purjus. Õhtu läks korda.
Vastu hommikut väntasin rattaga ühika poole (takso on siin kallis ning öisest ühistranspordist polnud aimu).

Laupäeval sain kokku kohaliku BEST-i grupi asepresidendiga ning ta tutvustas mulle shoppamisvõimalusi Lyonis. Väga informatiivne pealelõuna oli, sest püüdsin võimalikult palju teada saada kohaliku LBG tegemistest.
Õhtul tegime koos prantsuse sõbraga õhtusööki ning öösel tahtsime oma Mehhiko hispaanlastega salsat tantsima minna. Aga kahjuks ei jõudnud me viimasele metroole, seega müttasime vihmas esimesse rocki ööklubisse.
Siin on klubid pisikesed ning alati ülerahvastatud. Aga see koht oli nagu eriti populaarne. Inimesed tantsisid ja seisid laudade peal, sest lihtsalt polnud ruumi, higi voolas ning baarmenid lasid veepüstolitest vett rahva sekka. Kõlaritest tuli vanakoolirocki ning inimesed nautisid seda kõike. Koju sõitsime seekord bussiga.
Pubid on siin lahti 1-ni, ööklubid 3-ni. Siis on kõik

Pühapäeva hommikul sõitsime oma eestlastest sõpradega Araabia turule. Soetasin terve poekoti täie värskeid puuvilju ja natukene araabia maiustusi. Maitseelamus!
Muidu terve pühapäevase päeva jaurasid mehhiklased meie toas. Pean tõdema, et ruum I 327 on muutunud populaarseks toaks. Alati on keegi siin külas või külla tulemas. Kes teeb endale süüa (võtab enda potid-pannid ja produktid kaasa, sest enda juures oleks seda ju igav teha), kes õpib roppusi portugali keeles. Meie oma toakaaslasega võtame asja vabalt!

Koolinädal. Päevasel ajal üks loeng, õhtul kerge seltsielu.
Teisipäevased päevad on kõige keerulisemad, sest siis kestab üks labor hommikul 8-st õhtul 18-ni (vahepeal on 2 tundi lõunapausi).
Teisipäeva õhtul oli mul ka esimene BEST-i koosolek (pigem ühisviibimine õlle ja sõpradega). Avastasin, et BEST-Lyon on palju teistsugusem kui BEST-Tallinn, juba aktiivseid liikmeid on neil ainult 10, millest pool on ka juhatus. Mind pannakse beebilisti ning eks vaatab, mis sellest saama hakkab.
Samal õhtul läksime eestlastega Dogi, sest seal oli quiz-i õhtu. Kuid seoses jalgpalliga tehti see nädal poole lühem quiz ning kuna rahvast oli ka palju, ei mahtunud me sinna kuidagi ära. Proovime järgmisel nädalal uuesti! Esmaspäeval lähme teatrisse.

Kolmapäev – natation (ujumine)! Ja kohalikus ööklubis oli elektrojazzi kontsert. Ööklubi vaimustas mind. Kontsert polnud üldse mitte paha, aga siiski mitte minu maitse.
Neljapäeval peale õhtusööki käisime kohalikus kinos. Reserveeritud spetsiaalselt INSA tudengitele. Film – Inside Man. 5 kinokorda maksab 5 eurot, seega üks seanss üks euro. Hinnad on sellised vaid siin, muidu on ikka kallimad. Peale filmi kohalikku pubisse, kaks õllet, seltsielu ja nii ongi.

Ning ongi jälle reede. Õhtul salsaõhtu ning homme pidu ühe eesti neiu korteris. Pidutseme nii nagu eestlastele kohane! Plaanin varsti reisima minna!