Loba!

Vaadates oma blogi, ei suuda ma ära imestada, kui palju lobajuttu olen siia kirjutanud. Tegelikult on elu siin ju tavaline tudengielu. Käid koolis ja sisustad oma vaba aega. Nagu Tallinnas. Ainult siin vehid kirjutada, mida sa oma vaba ajaga peale hakkad. Vist et oleks hiljem mida meenutada.

See nädal - seltsielu nagu tavaliselt. Eredam seik – mu toakaaslasel oli kolmapäeval sünnipäev. Niisiis teisipäeva õhtul soetasin ma poest maasikakoogi ja küünlad. Ja püüdsin Mehhiko sünnipäevalaulu selgeks õppida (sõber kirjutas laulusõnad). Kahjuks pole vares laululind ja laul osutus raskemaks kui “Õnne soovime sul...”
http://www.youtube.com/watch?v=vqOx-tbk7GA

Ja küünaldega oli see jama, et mul ega mu tuttavatel polnud tikke ega välgumihklit, seega tuli seada sammud naabri ukse taha. Naaber tuli ukse peale poolalasti. Olin kohkunud, aga sain välgumihkli.
00:00 süütasin küünlad ja esitasin laulu luuletuse pähe.
Õhtul läksime salsabaari, kus vehkisime tantsida poole hommikuni. Tõsiselt kift oli. Siiani mu olematud kõhulihased valutavad.
Võtan salsatunde edasijõudnutele ning järgmisel nädalal on esimene tund.

Aga muust. Erasmused, kellega me koos ilma avastame:
Paola – mehhiklane, kellega ma tuba jagan. Noor ja roheline veel, tema kõrval olen rikutud!
David – mehhiklane. Huvitav!
Carlos – mehhiklane. Keskmisest kenama väljanägemisega. Kuus kulub tuub geeli.
Alberto – mehhiklane. Käitub aeg-ajalt kentsakalt.
Gabriel – mehhiklane. Lemmikväljend “mais ouiiii”. Armas inimene!
Sofia – hispaanlane. Tore!
Adriana – mehhiklane. Minu masti naine!
Silvie – eestlane. Ei kommenteeri, aga iseendaga saan hästi läbi!

Muidu on siin välisüliõpilasi palju-palju (pakume 150 kanti). Kogu aeg tutvun!

Nii. Nädal aega on veel kooli ja siis on vaheaeg. Vaheajaks tegime plaani nädala ajaga rongiga läbi sõita Lyon-Marseille-Nice-Maroko-Milaano-Lyon. Eelarve – piletid ja majutus kokku 140 eurot. Ja nende inimestega on tore!

Elu on siin kuidagi muretu. Inimesed on siia tulnud, et seda kõike nautida. Midagi peale kooli tõsiselt ei tohi võtta ja see on olulisim.
Igatsemisega on nii, et see käib hooti. Siin on kogu aeg nii palju teha, et lihtsalt pole aega. Aga tuleb ette hetki, millal sa meeletult igatsed. Sa leiad siin küll uued sõbrad, aga see pole sama, kui olla koos TEIEGA!
Kuid see on minu aasta siin. Ma tulen tagasi, aga meenutustega, et sellist aastat teist ei tule.