..naistepäeva eel!

http://www.postimees.ee/070308/esileht/arvamus/316136.php

Metsanotsu. Metsanotsu. Musimops!

Selle peatüki peategelane ei ole mina.Neid on kolm ning just praegusel hetkel istuvad nad Hellas Hundis ja naudivad reede ööd! Voilà: Agnes (Aq), Netu ja Tõll!

Aq kirjutas - otsisn piletid kolmeks nädalaks sinu juurde! Mina vaimustusin. Kuid mida lähemale Aq küllatulek tuli, seda rohkem ma seda kartsin.3 nädalat on meeletult palju. Tõenäoliselt läheme tülli ning pingeid tuleb niiet mühiseb. Kuid ma ei taha meie suhteid niimoodi ära rikkuda!!?? Ja Aq saabus, kui minu eksamid olid just alanud. Niiet perse!

Esimestel päevadel mina ainult õppisin. Agnese päevad koosnesid aga magamisest ning mingitest tööasjadest (nt minule vimpli joonistamisest). Päeva naelaks olid poeskäigud! Edasine oli tempokam ja palju lõbusam. Agñeñe elas meie elu ning oli üks meist.
Te võite ise ette kujutada, millised nädalad need olid, kuid mitte sellest ei taha ma rääkida. Vaid sellest, et nende kolme nädala vältel ei suutnud me tülli minna. Kuigi ma võisin tulla ja väljendada kogu oma nördimust maailma peale, pani tema samamoodi vastu, kuni lõpetasime pisarateni naerdes. Ta on selline sõber, kes ütles mulle näkku, et ma võin aeg-ajalt egoist olla. Kuid äraminnes lisas ta, et siinolemine on mind muutnud. Positiivses suunas!
Ja pealegi on ta selline mutt, kes võib Ladina-Ameerika kutile ütelda, et ta võib temaga hispaania keeles rääkida MSN-is, kuigi Aq ise hispaania keelt ei räägi. Aga ta laseb selle teksti tõlkeprogrammist läbi, et aru saada!

Meie Netu. Kui ma septembris siia saabusin oli tema sõnum esimene, mille ma sain – tibu, kas sa jõudsid ilusti kohale? Järgnesid sõnumid nagu, et ma tena ühte eesti neiut Lyonis, kes saab sind aidata, kui sul abi peaks olema vaja... Ta hoolib ja seda on tunda!
Aga Netu ongi selline. Vahel kangesti tahumatu, aga nii eriline.
Ja pealegi on ta oma hullumeelsuselt vistet võrdväärne minuga.

…. ning Tõll. Sinuga läheksin igakell Pariisi kesklinna tagasi luurele. Inimene, kes oma sooja olekuga suudab alati mu päevad veel paremaks teha. Hooliv ja mõnus. Ning ütleb alati hästi armsasti.
Täna rääkisin Tõllale, et mul on kange igatsus lihtsalt oma sõpradega Hella siidrit jooma minna. Tema eelistas Karja Keldrisse minemist. Kuid kui ma poole öö ajal Netule helistasin, olid nad ikkagi Hellas. Ning Netu ja Tõlla hääled olid nii armsad, mõnusad ja turvalised, et ma ei oleks tahtnud kuskil mujal kui nendega koos olla.

Kuid miks ma neist seletan? Igaühele neist kuulub osa minu südamest ning minu mõtetest ja tähelepanust. Kui Aq tuli siia kolmeks nädalaks, siis Netu ja Tõllaga saime kokku Pariisis.
Pole paha oma sõpradega kuskil Euroopas kokku saada. See tekitab tunde, et sa ei olegi oma lähedastest nii kaugel. Ja Pariis – midagi maagilist!
Pariis on see linn, mida tahaks külastada ikka uuesti ja uuesti, sest ta suudab sind alati vaimustada. Kuid see ei ole linn, kus ma tahaksin elada. Pariisis elades kaotaks see linn oma maagia ning nagu iga suurlinn, on selles liiga palju närvilisust ja stressi. Lyon on palju lihtsam ning mina olen lihtne inimene.
Loomulikult sai külastatud vaatamisväärsusi ning poodeldud. Kuid kõige ägedam oli käia pimedas Pariisi kesklinnas ja mõtelda –et krt ma olen hetkel Pariisis!…ja järgmisel hetkel võin ma ükskõik kus mujal olla.
See oli kvaliteetaeg. Kuigi Aq ja Tõll ei tundnud varem üksteist, ei mänginud see mingit rolli. Inimesed olid kõik ühel lainel, täielik chillout! Ei mingit kiirustamist ega muretsemist…oluline oli vaid antud moment.
..meie huumor. joodud shotid ja crazy estoniansid. sangria….ja õhtu lõppeb nagu alati!

Ei jäta mainimata, et Netu ja Tõll jäid oma Veneetsia lennust maha ning ostsid piletid Lyoni. Siin toimus kohalik kultuur ja Pariisi afterparty :D

Need on inimesed, kellega koos tõstaks särgid üle pea, et siis elu kiftimale rollercoasterile sõita!
Je vous aime. BCP!

..räägin teile Päikesest ja räägin teile Kuust..

..kõik just nii ju ongi. Muigad kibedalt. Kõik on ikka vanamoodi, proovid ennast panna loodi… ja sa läed, sa läed, sa läed..kuni lõpuks näed. Su ees on enda jäljed..iga päev..

Päike särab taevas. On järjekordne imeilus kevadpäev. Õues küündivad soojakraadid kohati 20 kraadini, aga see kõik tundub nii tähtsusetu!
Miks? Vaheajaks tühjaks jäänud ülikoolilinnak tuletab ikka ja jälle meelde neid inimesi, kellega jagasime viimased kuus kuud oma elu, kuid kes kõik on nüüd erinevatesse riikidesse tagasi sõitnud. KOJU, vist!
See on nii hämmastav. Sa tuled siia tundmata kedagi. Kõik tulevad niimoodi. Sa tutvud meeletult paljudega, lõpuks kujuneb sul oma sõpruskond välja. Need on inimesed, kellest saab sinu perekond siin. Kes on sinu kõrval iga päev, kellega sa jagad kõiki oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning kelle jaoks sa tähtis oled. Ja siis nad lahkuvad. Ükshaaval. Teise maailma otsa. 90% inimestest ei näe sa kunagi. Ja kui sa isegi juhtud kokku nendega kuskil, ei saa see kunagi olema samas keskkonnas kui siin.
Ja sa oled meeletult õnnetu…pisarad voolavad… ning sa ei saa selles osas midagi ette võtta. Kas siis järgmine kord sa väldid kellegagi lähedakssaamist, et mitte haiget saada nähes teda lahkumas ?? Kindlasti mitte. Kuid kas hüvastijättudega on võimalik harjuda? Et sa oled neid nii palju üle elanud, et need ei lähe lihtsalt enam korda?

…ja valelootustega vetepeeglid peksan kividega kildudeks..

Ma vist ei ole teile rääkinud, et ma elan nüüd üksinda oma suures ühikatoas. Esimest korda oma elu jooksul elan ma täiesti üksinda. Varem on ikka niimoodi olnud, et vanemate või toakaaslasega. Ja samal ajal jätan oma sõpradega hüvasti…
Elu muutub nii kiiresti ning meil ei jää muud üle, kuiet suuta selle rütmiga kaasa minna!

Uued vahetusüliõpilased? See on hoopis teine teema. Sa alustasid ühtede inimestega seda reisi, sa arenesid koos nendega. Nüüd on teiste inimeste kord see sama teekond läbi teha. Loomulikult tahan ma seltsida ja uusi tuttavaid leida, aga hetkel tundub mõnusam olla nendest turvalises kauguses. Nende jaoks algavad pidu ja pillerkaar…mina olen selle juba läbi teinud ning tahan nüüd midagi muud. Edasi tuleb liikuda!
Üks mu sõber küsis, et kas mu ootused siiatulekuga on nüüd täitunud. Julgesin alles 6 kuud peale siinolemist vastata, et jah. Kuna ma varem üldse ei suutnud enda jaoks defineerida, mis mu ootused sellele aastale on.

Ma olen endale selgeks teinud, milliseks ma tahan, et mu elu kujuneb.. millises suunas ta liigub. Ma ei suuda tagasi tulla ja jääda paikseks. Lõpetada Tallinnas magistrikraad ja hakatagi tööle. EI EI EI ! Mitte veel!
Mul on siin üks tuttav Ecuadorist, kes läks peale keskkooli lõpetamist Saksamaale ülikooli. Saksamaa ülikooli kaudu on ta aasta Erasmus siin, Prantsusmaal ning peale seda aastat siin, lõpetab ta oma õpingud Saksamaal. Tema elu ja sõbrad on seal! Neid näiteid on veelgi ning need inimesed inspireerivad mind jätkama maailma avastamist…
Ja lõpetuseks midagi ilusat. Ma leidsin oma postkastist kirja. Mu siinse parima sõbranna Adryana perekonnalt. Need inimesed pole mind kunagi näinud, aga Ady räägib neile kogu aeg minust ning hullustest, mida koos teeme. Ma tean, et mul on nüüd kodu Mehhikos ning perekond, kes mind armastab. Põhjamaa inimesed ei tee kunagi niimoodi. Kultuuriline erinevus. Kui kahju !!

Kukuuu!

Viimasel ajal olen saanud halvakspanevaid märkusi, et ma pidavat liiga palju pidutsemise ja alkoholi manustamsega tegelema. Ja ainult sellest oma blogisse kirjutama. Alatu laim!

Püüdsin siis ükspäev kirjutada natukene teistmoodi. Rohkem rõhku panna üleüldisele ja vähem seltsielule. Aga siis tundus nagu ma kirjutaksin midagi muud kui oma elu. See ei olnud loomulik ega minulik. Ma hoidsin oma kirjeldustes ennast tagasi ning ei kirjutanud sellest, mis TEGELIKULT toimus!

Seega järeldus. Jätkan oma blogi kirjutamist nagu vanasti. Ma ei saa selles suhtes midagi ette võtta, kui peod on lahedad ning nende jooksul juhtub kentsakaid asju, millest teile rääkida. Kas tõsimeeli on vaja kirjeldada glükoneogeneesi õppimist, millest enamik teist nagunii aru ei saa? Kui biokeemiat algusest peale õppida ning selles järjest areneda ning asjadest aru saada – see on äge. Ning see vaimustab mind meeletult. Ma tean, et õpin seda asja, mis mulle meeldib. Ning ma olen endale selgeks teinud, kuhu tahan sellega jõuda.
….. aga Lyon on muudes aspektides palju huvitavam!
Head ööd !!

Ma pole iial see, kes olin eile veel!

... sellest kõigest, mis on uus, ma eal ei loobu. Metsik ja nii noor ja ohvriks end ei too ses mängus, mis mu jaoks ei iial muutu!

On möödunud peaaegu kuu ajast, mil ma siia tagasi saabusin. Kõigest kuu.Uskumatu! Tunne on, et oleksin siin juba järgmised kuus kuud olnud!
Eks ma aeg-ajalt olen kirjutanud, millega siin tegelen. Mitte eriti tihedalt, ma niisama loba ei viitsi ajada. Selgitan, kui leian, et on vaja!

Seltsielu on igaõhtune. Ei midagi uut. Õppimine – igapäevane. Samuti ei midagi uut!

..aga viimasel nädalavahetusel käisin mina Alpides lumelauda sõitmas. Juhhuuu! Paar korda olen mäesuusad alla saanud, seega nüüd läksin ülbeks ja laenutasin lumelaua. Mõtlesin, et mis see ikka õppida on. Rumal inimene!
Reedel võtsime kergelt paar veini, et mitte liiale minna (läks nagu ikka) ning laupäeva varahommikul (kell 6) sõitsime Alpide poole. Bussiga 2 tundi sõitu!
Minu Ladina-Ameerika sõbrad nägid esimest korda lund! Ja mina kakerdasin terve hommikupooliku pisikese künka otsas. Kirusin nii mis kole, sest kuradi raske oli, aga ma ei jätnud jonni!
Aga kui selle tunnetuse kätte sain...ohh, seda tunnet on nii raske kirjeldada. Midagi ülimõnusat. Terve pealelõuna vuhasin juba suurema mäe otsast alla.

Laupäeva õhtul sõitsime ühikasse tagasi, sõime pannkooke ja läksime tantsima. Olime küll megaväsinud, aga ikkagi oli vaja “õue” minna. Läksime Iiri pubisse “Johnny Walsh”, kus live-muusika köitis niivõrd, et lõpuks oli vaja lõpetada laua peal tantsides (Silviele uus hüüdnimi – miss Estonia!)!
Pühapäeval roomasime sõbranna juurde lõunasööki tegema. Me olime tõsimeeli nagu kalad kuival – kõik võimalikud lihased valutasid. Meie kehad ei ole harjunud nii palju sporti tegema.

Pühapäeva õhtupoole sain kirja, et kuskil kellegi tuttava tuttavad tulevad Lyoni, et kas minul ja Ingridil ei ole aega ega tahtmist nendega tegeleda. Loomulikult oli!
Niisiis teisipäeval saime Inksuga kahe eesti kutiga - Priido ja Rain - kokku (nad õpivad Tartus meditsiini ning peale eksameid otsustasid aja maha võtta ja Prantsusmaale veini jooma tulla). Jaurasime nendega linnapeal ning rääkisime üleüldisest eluolust. Poest ostsid nad uskumatu koguse alkoholi (teisipäeva kohta)!

Kolmapäeval oli minu tavaline ujumistund. Kuna prantslased õppisid eksamiteks, siis ei olnud bassein just ülerahvastatud – tervelt üks neiu peale minu veel! Ja treener jälgis ning parandas iga MINU liigutust. Lõpuks jõudis minuni arusaam, et ma ei oska üldsemitte ujuda ning olen seda kogu aeg valesti teinud. Ma olin lõpuks nii väsinud ja ujumine ei tundunud väga meeldiva ajaviitena!

Reedel sain oma vastutava õppejõuga kokku ning rääkisime minu eksamitest. Järgmine nädal on siin kõige raskem ja viimane eksamite nädal!
Reede õhtul algas meie ülikooli territooriumil Brasiilia nädal (kõige rohkem vahetusüliõpilasi on siin Brasiiliast). Avapaugu andis kollektiiv, mis koosneb löökpilli mängijatest. Te peate seda kuulama. Seda on nii raske kirjeldada, kui kift võib olla trummidega muusikat teha. Lisaks valgusefektid – kui trummile anti löök muutus valgus trummi sees.
See kõik toimus värskes õhus, inimesed tantsisid ja nautisid seda mõnuga! Mina ka. Ma olin nendest rütmidest vaimustuses. Tantsisin nagu tantsitakse mõnes Aafrika suguharu pidustustel!
Hiljem jätkus kontsert sisetingimustes, kus esitati Brasiilia kitarremuusikat. See oli kuidagi üksluine ja kergelt uimane, aga saalis olnud brasiillased laulsid oma tuntud viise kaasa.
Õhtupoole otsustasime neidudega kerged napsud minu ühikas teha. Napsulembeseid oli teisigi ning rahvast liitus. Peale kahetunnist jalgsimatka Lyoni kesklinnast jõudsid kell 3 hommikul ka Priido ja Rain siia.

Laupäeva õhtuks oli plaanitud õhtu Kadri ja Ingridiga. Läksime mõnusa atmosfääriga baar-pubi-restorani “Belle Equipe”, kus alustasime pudeli veiniga, jätkasime söögiga ning lõpetasime jälle veiniga. Kadri kolib järgmise nädala lõpus Lille-i elama (linn Põhja-Prantsusmaal, 700 km kaugusel Lyonist), seega ammutasime teadmisi, et mida tuleb kindlasti Lyonis teha ja kus ära käia. Ma tahaks võimalikult palju tutvuda Prantsuse köögi ja restoranikultuuriga. See on nii erinev meie omast!
Öösel sain eramustega kokku ning läksime “Johnny Walsh-i” peole!

Ma armastan pühapäeva hommikuid siin. Päike paistab ning on täielik kevad. Otsid oma päikseprillid välja ja lähed sõbrannadega turule värskeid juurvilju ostma. Astud veel korraks saiaärisse, et paar pikka saia (baguette-i) osta ning produktid lõunasöögiks ongi olemas.
Aga veel kiftim on kõik koos sellest lõunasööki valmistada. Lõunasöögi valmistamine võtab paar tundi ja on nii meeletult lõbus. Loomulikult pole kõike vajalikke nõusid ja siis tuleb ühikahoone pealt kõik kokku ajada, meie armas saksla meesterahvas suutis kartulid täiesti omamoodi ära keeta ning poola meesterahvas piirdus meie abistamisel vaid sellega, et rääkis, kui palju slaide tal tuleb eksamiks selgeks õppida!
Lõpuks kohvi ja ilus nädal sai ilusasti lõpetatud!

Teisipäeval saabub täie hooga minu sõbranne Aq siia resideeruma kolmeks nädalaks. Paljuks läheb :D

Musikallid teile!

Wanting so many things in life!

Täna on pühapäev. Kuupäeva ei tea, aga sellel polegi tähtsust. Kuid tänane hommik on kuidagi eriline!
See võib olla tingitud kevadest ja soojusest, mis hetkel Lyonis on.... mango magusast maitsest, mida ma hommikusöögiks sõin või oma esimesest hommikukohvist. Kes teab! Kuid vist ennekõike sellest, et mu peas ja mõtetes valitseb üle kahe nädala selgus. Ja see on hea!

Ja ainus, mida ma tean, on see, et ma mitte midagi ei tea. Ning see paistab hetkel sobivat!

Lisaks oma muudele loengutele, osalesin reedel üle pika aja oma erialastel loengutel (mul ei ole neid just kuigi palju). Teadmised laienesid ja motivatsioon õppida (kolmekordselt!) kasvas niisamuti!
Laupäeva õhtul läksime Merili ja tema elukaaslase Urmoga Jaapani restorani sushit sööma. Teate kui mõnus on terve õhtu vältel nautida oma sõprade seltskonda ning head toitu. Ei kiirusta kuskile, vaid võtad kõigest maksimumi! Sa oled nagu käsn, mis imab kõike head sisse!
Peale õhtusööki läksime Erasmustega tantsima! Kuid selliseid pidusid on üle kahe päeva, seega ei midagi erilist!

Minu käest on palju küsitud minu suhete kohta siinsete meesterahvastega. Ükspäev võtan kätte ja lähen sellele libedale teele ning kirjutan nähtusest, mida nimetatakse armastuseks!

Nõrganärvilistele mittesoovitatav.

Kuna eelmisel nädalal kirjutasin suurest härdusest, kuidas ma üldse ei tahtnud siia tulla, siis igaühel on sellest ülesaamiseks omad moodused. Minul - peod. Üllatus!
Teisipäeva õhtust pühapäeva hommikuni!
Kuidas mu tervis vastu peab – see on jäänud minule ja mu emale arusaamatuks!

Teisipäeva õhtul oli kindlasti vaja mulle korraldada “welcomeparty”. Kõik läks kenasti turvameeste saabumiseni. Turvamehed kinnitasid tungivalt, et me teeme liiga kõva lärmi. Julgesin vastu väita. Pisikene arutelu lõppes sellega, et turvamehed läksid koju ja meie teise ühikatuppa. Pidu ja pillerkaar. Pool minu Vana Tallinna varudest sai tarbitud.

Kolmapäeva õhtupoolikul või oli see juba öösel, kes seda täpselt mäletab, seadsime sammud ühele ärasaatmispeole. Aga turvamehed olid peo juba enne meie saabumist laiali saatnud. Tegime oma seltskonnaga oma peo!
Peo leivanumbriks kujunes kaardimäng. Mängu põhimõte on kiiresti purju jääda. Ja jäädigi!
Vahepeal käidi välja mõte, et juua neljapäeva varahommikuni kuni poed lahti tehakse. Nad ei kannataks nii palju välja :P!

Hommikul oli veel kentsakas olla!

Neljapäeval oli salsaõhtu “Sevilla”-s. Ühe tanstu tantsisin meesterahvaga, kelle nimi oli Hashish. Tegelikult ka. Hiljem manitses mu sõbranna, et ma ei tohi tantsida selliste meesterahvastega!
Reedel tähistasime tagantjärgi ühe tuttava sünnipäeva.

Ja siis tuli laupäev. Ei mingit pidu! Kus sa sellega! Reserveerisime endale õhtusöögiks kohad restoranis (Lyoni kesklinnas). Mina, Merili ja Adriana! Kuna olen harjunud siinses linnaku restoranis sööma (toidud ei ole just meistriteosed), siis tundus toit eriti maitsev. Ning asjale lisas vürtsi see, et see restoran oli tuntud oma aromatiseeritud rummishottide poolest. Loomulikult degusteerisime natukene seda ja teist... ja nii ta läks. Hiljem suundusime ööpaati tantsima. Muusika oli suurepärane, just see, mis mulle meeldib. Mõnus laupäev oli!

Pühapäeva hommikul turule puuviljade järele ja sellega panin oma pidudetsüklile lõpu. Pühapäeva pealelõuna pühendasin spordile ja Camus “Võõras” lugemisele. Hull raamat on, aga mulle meeldivad sellised teosed, kus öeldu on mõeldavast pool!
Peale seda olen mõtisklenud tihti, mida ma oma Prantsusmaal veedetava ajaga saavutada tahan. Ma tean, et kui ma tagasi Eestisse tulen, pean hakkama täiskasvanu elu elama. Seega siin tuleb olla veel lollakas ja teha asju omamoodi.... kuid kas tõesti süüdimatult?
..nii väga tahaks ka oma keemiaalaseid teadmisi laiendada. Siin on selleks võimalusi, aga samas õppima peab kolmekordselt (juba tõlkimine, et asjadest aru saada) ning tihtilugu jääb motivatsioonist puudu. Ma ei leia seda endast piisavalt!
Ja lõppkokkuvõtteks on see, et ma mitte midagi mitte millestki ei tea! Tubli töö, Silvie!