..kõik just nii ju ongi. Muigad kibedalt. Kõik on ikka vanamoodi, proovid ennast panna loodi… ja sa läed, sa läed, sa läed..kuni lõpuks näed. Su ees on enda jäljed..iga päev..
Päike särab taevas. On järjekordne imeilus kevadpäev. Õues küündivad soojakraadid kohati 20 kraadini, aga see kõik tundub nii tähtsusetu!
Miks? Vaheajaks tühjaks jäänud ülikoolilinnak tuletab ikka ja jälle meelde neid inimesi, kellega jagasime viimased kuus kuud oma elu, kuid kes kõik on nüüd erinevatesse riikidesse tagasi sõitnud. KOJU, vist!
See on nii hämmastav. Sa tuled siia tundmata kedagi. Kõik tulevad niimoodi. Sa tutvud meeletult paljudega, lõpuks kujuneb sul oma sõpruskond välja. Need on inimesed, kellest saab sinu perekond siin. Kes on sinu kõrval iga päev, kellega sa jagad kõiki oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning kelle jaoks sa tähtis oled. Ja siis nad lahkuvad. Ükshaaval. Teise maailma otsa. 90% inimestest ei näe sa kunagi. Ja kui sa isegi juhtud kokku nendega kuskil, ei saa see kunagi olema samas keskkonnas kui siin.
Ja sa oled meeletult õnnetu…pisarad voolavad… ning sa ei saa selles osas midagi ette võtta. Kas siis järgmine kord sa väldid kellegagi lähedakssaamist, et mitte haiget saada nähes teda lahkumas ?? Kindlasti mitte. Kuid kas hüvastijättudega on võimalik harjuda? Et sa oled neid nii palju üle elanud, et need ei lähe lihtsalt enam korda?
…ja valelootustega vetepeeglid peksan kividega kildudeks..
Ma vist ei ole teile rääkinud, et ma elan nüüd üksinda oma suures ühikatoas. Esimest korda oma elu jooksul elan ma täiesti üksinda. Varem on ikka niimoodi olnud, et vanemate või toakaaslasega. Ja samal ajal jätan oma sõpradega hüvasti…
Elu muutub nii kiiresti ning meil ei jää muud üle, kuiet suuta selle rütmiga kaasa minna!
Uued vahetusüliõpilased? See on hoopis teine teema. Sa alustasid ühtede inimestega seda reisi, sa arenesid koos nendega. Nüüd on teiste inimeste kord see sama teekond läbi teha. Loomulikult tahan ma seltsida ja uusi tuttavaid leida, aga hetkel tundub mõnusam olla nendest turvalises kauguses. Nende jaoks algavad pidu ja pillerkaar…mina olen selle juba läbi teinud ning tahan nüüd midagi muud. Edasi tuleb liikuda!
Üks mu sõber küsis, et kas mu ootused siiatulekuga on nüüd täitunud. Julgesin alles 6 kuud peale siinolemist vastata, et jah. Kuna ma varem üldse ei suutnud enda jaoks defineerida, mis mu ootused sellele aastale on.
Ma olen endale selgeks teinud, milliseks ma tahan, et mu elu kujuneb.. millises suunas ta liigub. Ma ei suuda tagasi tulla ja jääda paikseks. Lõpetada Tallinnas magistrikraad ja hakatagi tööle. EI EI EI ! Mitte veel!
Mul on siin üks tuttav Ecuadorist, kes läks peale keskkooli lõpetamist Saksamaale ülikooli. Saksamaa ülikooli kaudu on ta aasta Erasmus siin, Prantsusmaal ning peale seda aastat siin, lõpetab ta oma õpingud Saksamaal. Tema elu ja sõbrad on seal! Neid näiteid on veelgi ning need inimesed inspireerivad mind jätkama maailma avastamist…
Ja lõpetuseks midagi ilusat. Ma leidsin oma postkastist kirja. Mu siinse parima sõbranna Adryana perekonnalt. Need inimesed pole mind kunagi näinud, aga Ady räägib neile kogu aeg minust ning hullustest, mida koos teeme. Ma tean, et mul on nüüd kodu Mehhikos ning perekond, kes mind armastab. Põhjamaa inimesed ei tee kunagi niimoodi. Kultuuriline erinevus. Kui kahju !!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment