On möödunud peaaegu kuu ajast, mil ma siia tagasi saabusin. Kõigest kuu.Uskumatu! Tunne on, et oleksin siin juba järgmised kuus kuud olnud!
Eks ma aeg-ajalt olen kirjutanud, millega siin tegelen. Mitte eriti tihedalt, ma niisama loba ei viitsi ajada. Selgitan, kui leian, et on vaja!
Seltsielu on igaõhtune. Ei midagi uut. Õppimine – igapäevane. Samuti ei midagi uut!
..aga viimasel nädalavahetusel käisin mina Alpides lumelauda sõitmas. Juhhuuu! Paar korda olen mäesuusad alla saanud, seega nüüd läksin ülbeks ja laenutasin lumelaua. Mõtlesin, et mis see ikka õppida on. Rumal inimene!
Reedel võtsime kergelt paar veini, et mitte liiale minna (läks nagu ikka) ning laupäeva varahommikul (kell 6) sõitsime Alpide poole. Bussiga 2 tundi sõitu!
Minu Ladina-Ameerika sõbrad nägid esimest korda lund! Ja mina kakerdasin terve hommikupooliku pisikese künka otsas. Kirusin nii mis kole, sest kuradi raske oli, aga ma ei jätnud jonni!
Aga kui selle tunnetuse kätte sain...ohh, seda tunnet on nii raske kirjeldada. Midagi ülimõnusat. Terve pealelõuna vuhasin juba suurema mäe otsast alla.
Laupäeva õhtul sõitsime ühikasse tagasi, sõime pannkooke ja läksime tantsima. Olime küll megaväsinud, aga ikkagi oli vaja “õue” minna. Läksime Iiri pubisse “Johnny Walsh”, kus live-muusika köitis niivõrd, et lõpuks oli vaja lõpetada laua peal tantsides (Silviele uus hüüdnimi – miss Estonia!)!
Pühapäeval roomasime sõbranna juurde lõunasööki tegema. Me olime tõsimeeli nagu kalad kuival – kõik võimalikud lihased valutasid. Meie kehad ei ole harjunud nii palju sporti tegema.
Pühapäeva õhtupoole sain kirja, et kuskil kellegi tuttava tuttavad tulevad Lyoni, et kas minul ja Ingridil ei ole aega ega tahtmist nendega tegeleda. Loomulikult oli!
Niisiis teisipäeval saime Inksuga kahe eesti kutiga - Priido ja Rain - kokku (nad õpivad Tartus meditsiini ning peale eksameid otsustasid aja maha võtta ja Prantsusmaale veini jooma tulla). Jaurasime nendega linnapeal ning rääkisime üleüldisest eluolust. Poest ostsid nad uskumatu koguse alkoholi (teisipäeva kohta)!
Kolmapäeval oli minu tavaline ujumistund. Kuna prantslased õppisid eksamiteks, siis ei olnud bassein just ülerahvastatud – tervelt üks neiu peale minu veel! Ja treener jälgis ning parandas iga MINU liigutust. Lõpuks jõudis minuni arusaam, et ma ei oska üldsemitte ujuda ning olen seda kogu aeg valesti teinud. Ma olin lõpuks nii väsinud ja ujumine ei tundunud väga meeldiva ajaviitena!
Reedel sain oma vastutava õppejõuga kokku ning rääkisime minu eksamitest. Järgmine nädal on siin kõige raskem ja viimane eksamite nädal!
Reede õhtul algas meie ülikooli territooriumil Brasiilia nädal (kõige rohkem vahetusüliõpilasi on siin Brasiiliast). Avapaugu andis kollektiiv, mis koosneb löökpilli mängijatest. Te peate seda kuulama. Seda on nii raske kirjeldada, kui kift võib olla trummidega muusikat teha. Lisaks valgusefektid – kui trummile anti löök muutus valgus trummi sees.
See kõik toimus värskes õhus, inimesed tantsisid ja nautisid seda mõnuga! Mina ka. Ma olin nendest rütmidest vaimustuses. Tantsisin nagu tantsitakse mõnes Aafrika suguharu pidustustel!
Hiljem jätkus kontsert sisetingimustes, kus esitati Brasiilia kitarremuusikat. See oli kuidagi üksluine ja kergelt uimane, aga saalis olnud brasiillased laulsid oma tuntud viise kaasa.
Õhtupoole otsustasime neidudega kerged napsud minu ühikas teha. Napsulembeseid oli teisigi ning rahvast liitus. Peale kahetunnist jalgsimatka Lyoni kesklinnast jõudsid kell 3 hommikul ka Priido ja Rain siia.
Laupäeva õhtuks oli plaanitud õhtu Kadri ja Ingridiga. Läksime mõnusa atmosfääriga baar-pubi-restorani “Belle Equipe”, kus alustasime pudeli veiniga, jätkasime söögiga ning lõpetasime jälle veiniga. Kadri kolib järgmise nädala lõpus Lille-i elama (linn Põhja-Prantsusmaal, 700 km kaugusel Lyonist), seega ammutasime teadmisi, et mida tuleb kindlasti Lyonis teha ja kus ära käia. Ma tahaks võimalikult palju tutvuda Prantsuse köögi ja restoranikultuuriga. See on nii erinev meie omast!
Öösel sain eramustega kokku ning läksime “Johnny Walsh-i” peole!
Ma armastan pühapäeva hommikuid siin. Päike paistab ning on täielik kevad. Otsid oma päikseprillid välja ja lähed sõbrannadega turule värskeid juurvilju ostma. Astud veel korraks saiaärisse, et paar pikka saia (baguette-i) osta ning produktid lõunasöögiks ongi olemas.
Aga veel kiftim on kõik koos sellest lõunasööki valmistada. Lõunasöögi valmistamine võtab paar tundi ja on nii meeletult lõbus. Loomulikult pole kõike vajalikke nõusid ja siis tuleb ühikahoone pealt kõik kokku ajada, meie armas saksla meesterahvas suutis kartulid täiesti omamoodi ära keeta ning poola meesterahvas piirdus meie abistamisel vaid sellega, et rääkis, kui palju slaide tal tuleb eksamiks selgeks õppida!
Lõpuks kohvi ja ilus nädal sai ilusasti lõpetatud!
Teisipäeval saabub täie hooga minu sõbranne Aq siia resideeruma kolmeks nädalaks. Paljuks läheb :D
Musikallid teile!
No comments:
Post a Comment