Metsanotsu. Metsanotsu. Musimops!

Selle peatüki peategelane ei ole mina.Neid on kolm ning just praegusel hetkel istuvad nad Hellas Hundis ja naudivad reede ööd! Voilà: Agnes (Aq), Netu ja Tõll!

Aq kirjutas - otsisn piletid kolmeks nädalaks sinu juurde! Mina vaimustusin. Kuid mida lähemale Aq küllatulek tuli, seda rohkem ma seda kartsin.3 nädalat on meeletult palju. Tõenäoliselt läheme tülli ning pingeid tuleb niiet mühiseb. Kuid ma ei taha meie suhteid niimoodi ära rikkuda!!?? Ja Aq saabus, kui minu eksamid olid just alanud. Niiet perse!

Esimestel päevadel mina ainult õppisin. Agnese päevad koosnesid aga magamisest ning mingitest tööasjadest (nt minule vimpli joonistamisest). Päeva naelaks olid poeskäigud! Edasine oli tempokam ja palju lõbusam. Agñeñe elas meie elu ning oli üks meist.
Te võite ise ette kujutada, millised nädalad need olid, kuid mitte sellest ei taha ma rääkida. Vaid sellest, et nende kolme nädala vältel ei suutnud me tülli minna. Kuigi ma võisin tulla ja väljendada kogu oma nördimust maailma peale, pani tema samamoodi vastu, kuni lõpetasime pisarateni naerdes. Ta on selline sõber, kes ütles mulle näkku, et ma võin aeg-ajalt egoist olla. Kuid äraminnes lisas ta, et siinolemine on mind muutnud. Positiivses suunas!
Ja pealegi on ta selline mutt, kes võib Ladina-Ameerika kutile ütelda, et ta võib temaga hispaania keeles rääkida MSN-is, kuigi Aq ise hispaania keelt ei räägi. Aga ta laseb selle teksti tõlkeprogrammist läbi, et aru saada!

Meie Netu. Kui ma septembris siia saabusin oli tema sõnum esimene, mille ma sain – tibu, kas sa jõudsid ilusti kohale? Järgnesid sõnumid nagu, et ma tena ühte eesti neiut Lyonis, kes saab sind aidata, kui sul abi peaks olema vaja... Ta hoolib ja seda on tunda!
Aga Netu ongi selline. Vahel kangesti tahumatu, aga nii eriline.
Ja pealegi on ta oma hullumeelsuselt vistet võrdväärne minuga.

…. ning Tõll. Sinuga läheksin igakell Pariisi kesklinna tagasi luurele. Inimene, kes oma sooja olekuga suudab alati mu päevad veel paremaks teha. Hooliv ja mõnus. Ning ütleb alati hästi armsasti.
Täna rääkisin Tõllale, et mul on kange igatsus lihtsalt oma sõpradega Hella siidrit jooma minna. Tema eelistas Karja Keldrisse minemist. Kuid kui ma poole öö ajal Netule helistasin, olid nad ikkagi Hellas. Ning Netu ja Tõlla hääled olid nii armsad, mõnusad ja turvalised, et ma ei oleks tahtnud kuskil mujal kui nendega koos olla.

Kuid miks ma neist seletan? Igaühele neist kuulub osa minu südamest ning minu mõtetest ja tähelepanust. Kui Aq tuli siia kolmeks nädalaks, siis Netu ja Tõllaga saime kokku Pariisis.
Pole paha oma sõpradega kuskil Euroopas kokku saada. See tekitab tunde, et sa ei olegi oma lähedastest nii kaugel. Ja Pariis – midagi maagilist!
Pariis on see linn, mida tahaks külastada ikka uuesti ja uuesti, sest ta suudab sind alati vaimustada. Kuid see ei ole linn, kus ma tahaksin elada. Pariisis elades kaotaks see linn oma maagia ning nagu iga suurlinn, on selles liiga palju närvilisust ja stressi. Lyon on palju lihtsam ning mina olen lihtne inimene.
Loomulikult sai külastatud vaatamisväärsusi ning poodeldud. Kuid kõige ägedam oli käia pimedas Pariisi kesklinnas ja mõtelda –et krt ma olen hetkel Pariisis!…ja järgmisel hetkel võin ma ükskõik kus mujal olla.
See oli kvaliteetaeg. Kuigi Aq ja Tõll ei tundnud varem üksteist, ei mänginud see mingit rolli. Inimesed olid kõik ühel lainel, täielik chillout! Ei mingit kiirustamist ega muretsemist…oluline oli vaid antud moment.
..meie huumor. joodud shotid ja crazy estoniansid. sangria….ja õhtu lõppeb nagu alati!

Ei jäta mainimata, et Netu ja Tõll jäid oma Veneetsia lennust maha ning ostsid piletid Lyoni. Siin toimus kohalik kultuur ja Pariisi afterparty :D

Need on inimesed, kellega koos tõstaks särgid üle pea, et siis elu kiftimale rollercoasterile sõita!
Je vous aime. BCP!