Nõrganärvilistele mittesoovitatav.

Kuna eelmisel nädalal kirjutasin suurest härdusest, kuidas ma üldse ei tahtnud siia tulla, siis igaühel on sellest ülesaamiseks omad moodused. Minul - peod. Üllatus!
Teisipäeva õhtust pühapäeva hommikuni!
Kuidas mu tervis vastu peab – see on jäänud minule ja mu emale arusaamatuks!

Teisipäeva õhtul oli kindlasti vaja mulle korraldada “welcomeparty”. Kõik läks kenasti turvameeste saabumiseni. Turvamehed kinnitasid tungivalt, et me teeme liiga kõva lärmi. Julgesin vastu väita. Pisikene arutelu lõppes sellega, et turvamehed läksid koju ja meie teise ühikatuppa. Pidu ja pillerkaar. Pool minu Vana Tallinna varudest sai tarbitud.

Kolmapäeva õhtupoolikul või oli see juba öösel, kes seda täpselt mäletab, seadsime sammud ühele ärasaatmispeole. Aga turvamehed olid peo juba enne meie saabumist laiali saatnud. Tegime oma seltskonnaga oma peo!
Peo leivanumbriks kujunes kaardimäng. Mängu põhimõte on kiiresti purju jääda. Ja jäädigi!
Vahepeal käidi välja mõte, et juua neljapäeva varahommikuni kuni poed lahti tehakse. Nad ei kannataks nii palju välja :P!

Hommikul oli veel kentsakas olla!

Neljapäeval oli salsaõhtu “Sevilla”-s. Ühe tanstu tantsisin meesterahvaga, kelle nimi oli Hashish. Tegelikult ka. Hiljem manitses mu sõbranna, et ma ei tohi tantsida selliste meesterahvastega!
Reedel tähistasime tagantjärgi ühe tuttava sünnipäeva.

Ja siis tuli laupäev. Ei mingit pidu! Kus sa sellega! Reserveerisime endale õhtusöögiks kohad restoranis (Lyoni kesklinnas). Mina, Merili ja Adriana! Kuna olen harjunud siinses linnaku restoranis sööma (toidud ei ole just meistriteosed), siis tundus toit eriti maitsev. Ning asjale lisas vürtsi see, et see restoran oli tuntud oma aromatiseeritud rummishottide poolest. Loomulikult degusteerisime natukene seda ja teist... ja nii ta läks. Hiljem suundusime ööpaati tantsima. Muusika oli suurepärane, just see, mis mulle meeldib. Mõnus laupäev oli!

Pühapäeva hommikul turule puuviljade järele ja sellega panin oma pidudetsüklile lõpu. Pühapäeva pealelõuna pühendasin spordile ja Camus “Võõras” lugemisele. Hull raamat on, aga mulle meeldivad sellised teosed, kus öeldu on mõeldavast pool!
Peale seda olen mõtisklenud tihti, mida ma oma Prantsusmaal veedetava ajaga saavutada tahan. Ma tean, et kui ma tagasi Eestisse tulen, pean hakkama täiskasvanu elu elama. Seega siin tuleb olla veel lollakas ja teha asju omamoodi.... kuid kas tõesti süüdimatult?
..nii väga tahaks ka oma keemiaalaseid teadmisi laiendada. Siin on selleks võimalusi, aga samas õppima peab kolmekordselt (juba tõlkimine, et asjadest aru saada) ning tihtilugu jääb motivatsioonist puudu. Ma ei leia seda endast piisavalt!
Ja lõppkokkuvõtteks on see, et ma mitte midagi mitte millestki ei tea! Tubli töö, Silvie!