Salut

On vaheaegu, peale mida on vaja ennast hoopis välja puhata. Meie oma oli selline. Siiani olen väsinud.
Sellest tingituna olen ka veidi torssis. Iga pisiasi häirib ja essugi ei saa selles suhtes ette võtta. Näiteks tuututab mu toakaaslane oma sõpradega terve päeva kõva häälega skaype-s ja ma ei suuda oma õpingutele üldse keskenduda. Läheks raamatukokku, aga see nagu kõik muud kohad on pühapäeval suletud.
Ja loomulikult peab iga poole tunni tagant üks sõber külas käima ja seletama.
Mitte et mul oleks midagi nende vastu, aga lihtsalt mitte praegu.

Mu vanemad arvatavasti suudavad seda olukorda kõige paremini mõista. Kui ma tahan õppida ja tõsimeeli keskenduda, olen vist suur egoismihunnik. Ei taha muust maailmast kuulda ega teada. Ja ma vajan vaikust enda ümber.

Sellel nädalal ei toimunud palju erilist. Loengud ja seltsielu - comme toujours.
Või ütelda, et ei ole mitte ühestki loengust puudunud.
Ujumises saan endiselt õppejõult kommentaare, et ujun nagu part. Pea kõrgel ja kõht vastu põhja. Ma küll proovin olla nagu kala vees, aga mis teha, kui kogu mu energia on koondunud keskkohta. See ei ole mitte ühe õhtu tulemus, see on aastate töö!
Ja tantsutunnid. Nendest ma vaimustun. Mul lähevad vist silmad särama ja puus hakkab iseenesest nõksuma, kui tantsimisest räägin. See on midagi, mis mulle meeletult meeldib. See olengi mina.

Reedel käisime kõigepealt ühes shikis salsaklubis “Mi Barrio” ja hiljem läksime ööklubisse. Kahte kolmandikku meie seltskonnast salsaklubisse ei lastud, seega peale paart tundi läksime neid otsima ja lõpetasime ööpaadis “Sirius”, kus veendusin, et minus on veel natukene sharmi!
Laupäevane õhtu oli mõnus. Kadri kutsus meid enda juurde õhtusöögile. Mina, Merili ja Ingrid – võtsime siis koogi ja veinid kaenlasse ning vantsisime sinna.
Esimene pudel veini lahti ja hakkasime süüa valmistama, samal ajal arutledes, kuidas inimesed Prantsusmaal ja Eestis suhtuvad oma riiki.
Kuna 11. novembril tähistatakse Esimese Maailmasõja lõppu, on see olnud selle nädala läbiv teema. Lyonis on ka tänav, mille nimi on “11 Novembre 1918”. Kui Tallinnas on tänava nimeks näiteks “Härmatis”, siis siin on osad tänava nimed ajalooliselt tähtsad kuupäevad.
Aga laupäeva õhtu juurde. Peale sööki ja kahte ning poolt pudelit veini olime piisavalt joviaalses meeleolus, et panna peale isamaalised laulud ja kõvasti kaasa laulda. Siin on neid laule kuulda hoopis teine tunne... kas kodus sa? kas võõral maal? ..kuis ihkad isamaa poole...

Eestlastega on pidu teha nagu eestlastega ikka. Sa võid korralikult napsu võtta, ülemeelikult flirtida ja kõva häälega tänaval laulda ning keegi ei vaata sind imelikult. Selle peale vaid naerdakse. Mehhiklastega on hoopis teistmoodi. Nad on arvatavasti usu tõttu oluliselt konservatiivsemad. Leidub hetki, millal tunnen ennast oma vaba mõttelaadiga nende kõrval eriti rikutuna.
Aga laupäeva õhtul vihtusime siis eestlastega tantsida ööpaadis “Sirius” ja hiljem jazziklubis “Beck de Jazz”. See jazziklubi oli küll eriline pärl. Muusika oli lihtsalt palju parem ja meile meeldis seal.

Aga midagi olen õppinud oma sõpradelt. Tihti on eestlaste mõttelaad selline- vaid see, mis mind puudutab, läheb mulle korda. Sa ise ei märkagi seda, lihtsalt nohistad omi asju teha.
Siin nimesed hoolivad rohkem inimestest enda ümber ning on viisakamad. Ehk saab minust ka parem inimene.