Ja koolist. Teisipäeviti ja kolmapäeviti on mul labor, mis on teemade järgi jagatud kuude erinevasse ossa. Iga osa kohta tuleb teha eraldi protokoll. Loomulik. Neid protokolle vehivad teha prantslased ning esmaspäeval sain siis oma esimese protokolli. 52 lehekülge. Jah, lugesite õigesti – 52 lehekülge. Ning ei midagi uut - sa pead seda ka kaitsma minema. Perse! TTÜ-s oli mu kõige pikem protokoll 15 lehekülge.
Peale sinist esmaspäeva tuli suhteliselt kirgas teisipäev. Teisipäeval oli korvpall. Asvel - BC Kalev. Asvel on Prantsusmaa üks kõvemaid korvpalliklubisid. Kuigi korvpall pole mulle kunagi eriti sümpatiseerinud ja ma olen selles suhteliselt juhm, ajas suur isamaatunne mägu vaatama. Oluline mäng olevat!
Merili korraldas meile Kalevi poolt tasuta piletid ning peaaegu kõik Lyonis elutsevad eestlased olid kohal (isegi üks Chamberys elav eestlane oma neiuga).
See oli elamus. Kujutage ette: terve saal prantslasi ja 10 eestlast, kes röögivad – Kalev! Aga mäng haaras meeletult endaga kaasa. Kui mängu normaalaeg lõppes viigiga, olid kõikidel närvid üles krutitud ja meeleolu laes. Ja võit tuli Eestisse! Juubeldasime korralikult. Surusime peatreeneril kätt ning tegime pilti!
Hiljem nagu eestlastele kombeks – pubisse kahele napsule!
Neljapäev –BEAUJOLAIS NOUVEAU! Beaujolais nouveau on punane vein, mida toodetakse Beaujolais piirkonnas. See on selline vein, mida lastakse käärida ainult paar nädalat ja lastakse müügile novembrikuu kolmandal neljapäeval (paras peet).
Igastahes pakuti erinevaid sorte hinnaga alates 5 eurot kuni 20 euroni pudel. Kogu linn oli veinist purjus – ei lugenud, et ka reedene tööpäev eksisteerib.
Meie jaurasime Erasmustega linnas ning siis soolaleivapeole.
Teate, mind hämmastab asjaolu, kuidas siin soolaleivapidusid peetakse. Eestis on tavaliselt nii, et kutsud oma sõbrad külla ja joote hommikuni. Punkt. Siin on ühel õhtul kuulda vähemalt kolmest erinevast soolaleivapeost, kus keegi kedagi kolmandat isikut teab ja loomulikult on vaja sinna suurema seltskonnaga minna. Jõuad siis peole, kus on laud alkoholi ja suitsutatud seajalaga! Iga teine on selle inimese, kes soolaleivapidu peab, kolmanda sõbra ähmane tuttav ja rahvast voolab ikka juurde. Kõik teavad mitte kedagi, aga napsu võetakse. Mmmm... interesting!
Reedene. Kuna viimasel nädalavahetusel suutsin oma jalanõudel tallad ära rokkida ja suure vihmaga ei ole mõnus kanda jalanõusid, kus augud sees (järeleproovitud), olin hädaolukorras sunnitud endale uued jalanõud ostma. Käisin koos sõbraga poetuuril. Kuna mulle ei meeldi poodelda, sest minu arust on see tülikas ja ajaraisk, leidsime jalanõud suhteliselt kiiresti. Aga mainimist väärib asjaolu, et kui ma oma jalanõude eest maksin, pakkis poemüüja jalanõude karbi ilusasti plastikkotti ja ulatas koti mu sõbrale – et palun, teie naisterahva ostud, loomulikult peab mees neid kandma. Sõber vaatas esialgu lollaka näoga, kuid peale teatavat aega kosumiseks, võttis koti vastu ja vastas: “Merci!”. Situatsioonikomöödia!
Minu (ja naismehhiklaste) jaoks pole mingi probleem käia oma meesterahvastest sõprade käevangus, neid kallistada või nende eest eest hoolitseda, aga prantslased ei ole tavaliselt nii lähedased oma sõpradega, seega eeldatakse tihti, et üks või teine on kellegi poiss-sõber. Ja räägitakse, et eestlased on külmad!
Õhtul läksime Meriliga Ingridi juurde soolaleivapeole. See korter on kodune. Mõnus sisemine olustik, kiftid korterikaaslased – vaimustusvaimustus. Peale meie olid seal veel kaksi suomelaiset ja üks Türgi tüdruk. Türgi tüdruk oli vahva, aga soomlased istusid vist küll kogu õhtu toimuvat jälgides. Lugematu hulk veinipudeleid, mõnus muusika (Ingridi toakaaslane mängis kitarri) ja elav arutelu prantsuse-inglise keeles. Öösel mõtsime veel diskole minna, aga see ostus jamaks, seega ronisime Meriliga kahekesi sinna jazzibaari – meie pärl. Seal on juba mõnus lihtsalt niisama istuda ja muusikat kuulata ja naudiskleda.
Alates siia saabumisest on mulle arusaamatuks jäänud mehhiklaste “ajaline täpsus”. Kui on näiteks kokku lepitud, et saame õhtul kell 23 kokku, et koos välja minna, hakkab mu toakaaslane ennast alles siis valmis sättima. Seega me jõuame kokkulepitud kohta 23:45, aga teistel pole sellega probleemi, sest nad ise on ka sinna jõudnud kuskil 23:35, välja arvatud meie armas prantslane, kes on tõesti kell 23 kokkulepitud kohas. Ja mis kõige hämmastavam, isegi kui sa jääd pool tundi hiljaks, võid sa kindel olla, et nad on seal, sest nad ootavad sind! Ükskord jäi mu armas Adriana tund aega hiljaks ning kogu seltskond ootas suur külmaga ainult teda. Ma olin padutige!
Meil oli suhteliselt torkiv arutelu sellel teemal, kuna mu toakaaslane märkis, et tema läheb loengusse alati varem kui mina. Selle peale mainisin, et isegi kui ma jään hiljaks, siis ainult 5 minutit, mitte 45, mille peale tuli vastusek – täpsus peab olema kõigis eluvaldkondades. Ja temalt!
Kui prantslased korraldavad näiteks oma sõpradele õhtusöögi, öeldakse tihti saabumisajaks 7-8. See tähendab, et sa saabud veidi enne kaheksat või isegi hiljem. Kui saabud enne seitset või täpselt kell seitse, on see nende jaoks negatiivne, sest nad pole oma ettevalmistustega isegi alustanud.
Ma nüüd ei püüa väita, et ma olen hullult pedant kellaaegade suhtes, sest tihti jään ise 5-10 minutit hiljaks ja on olnud paar olukorda, kui olen jäänud isegi pool tundi hiljaks, kuid püüan ennast ikkagi parandada. Sest minu arust näitab see austust teisele, kui on kokku lepitud mingi kellaaeg ja sa saabud õigeaegselt.
Hiljem nagu eestlastele kombeks – pubisse kahele napsule!
Neljapäev –BEAUJOLAIS NOUVEAU! Beaujolais nouveau on punane vein, mida toodetakse Beaujolais piirkonnas. See on selline vein, mida lastakse käärida ainult paar nädalat ja lastakse müügile novembrikuu kolmandal neljapäeval (paras peet).
Igastahes pakuti erinevaid sorte hinnaga alates 5 eurot kuni 20 euroni pudel. Kogu linn oli veinist purjus – ei lugenud, et ka reedene tööpäev eksisteerib.
Meie jaurasime Erasmustega linnas ning siis soolaleivapeole.
Teate, mind hämmastab asjaolu, kuidas siin soolaleivapidusid peetakse. Eestis on tavaliselt nii, et kutsud oma sõbrad külla ja joote hommikuni. Punkt. Siin on ühel õhtul kuulda vähemalt kolmest erinevast soolaleivapeost, kus keegi kedagi kolmandat isikut teab ja loomulikult on vaja sinna suurema seltskonnaga minna. Jõuad siis peole, kus on laud alkoholi ja suitsutatud seajalaga! Iga teine on selle inimese, kes soolaleivapidu peab, kolmanda sõbra ähmane tuttav ja rahvast voolab ikka juurde. Kõik teavad mitte kedagi, aga napsu võetakse. Mmmm... interesting!
Reedene. Kuna viimasel nädalavahetusel suutsin oma jalanõudel tallad ära rokkida ja suure vihmaga ei ole mõnus kanda jalanõusid, kus augud sees (järeleproovitud), olin hädaolukorras sunnitud endale uued jalanõud ostma. Käisin koos sõbraga poetuuril. Kuna mulle ei meeldi poodelda, sest minu arust on see tülikas ja ajaraisk, leidsime jalanõud suhteliselt kiiresti. Aga mainimist väärib asjaolu, et kui ma oma jalanõude eest maksin, pakkis poemüüja jalanõude karbi ilusasti plastikkotti ja ulatas koti mu sõbrale – et palun, teie naisterahva ostud, loomulikult peab mees neid kandma. Sõber vaatas esialgu lollaka näoga, kuid peale teatavat aega kosumiseks, võttis koti vastu ja vastas: “Merci!”. Situatsioonikomöödia!
Minu (ja naismehhiklaste) jaoks pole mingi probleem käia oma meesterahvastest sõprade käevangus, neid kallistada või nende eest eest hoolitseda, aga prantslased ei ole tavaliselt nii lähedased oma sõpradega, seega eeldatakse tihti, et üks või teine on kellegi poiss-sõber. Ja räägitakse, et eestlased on külmad!
Õhtul läksime Meriliga Ingridi juurde soolaleivapeole. See korter on kodune. Mõnus sisemine olustik, kiftid korterikaaslased – vaimustusvaimustus. Peale meie olid seal veel kaksi suomelaiset ja üks Türgi tüdruk. Türgi tüdruk oli vahva, aga soomlased istusid vist küll kogu õhtu toimuvat jälgides. Lugematu hulk veinipudeleid, mõnus muusika (Ingridi toakaaslane mängis kitarri) ja elav arutelu prantsuse-inglise keeles. Öösel mõtsime veel diskole minna, aga see ostus jamaks, seega ronisime Meriliga kahekesi sinna jazzibaari – meie pärl. Seal on juba mõnus lihtsalt niisama istuda ja muusikat kuulata ja naudiskleda.
Alates siia saabumisest on mulle arusaamatuks jäänud mehhiklaste “ajaline täpsus”. Kui on näiteks kokku lepitud, et saame õhtul kell 23 kokku, et koos välja minna, hakkab mu toakaaslane ennast alles siis valmis sättima. Seega me jõuame kokkulepitud kohta 23:45, aga teistel pole sellega probleemi, sest nad ise on ka sinna jõudnud kuskil 23:35, välja arvatud meie armas prantslane, kes on tõesti kell 23 kokkulepitud kohas. Ja mis kõige hämmastavam, isegi kui sa jääd pool tundi hiljaks, võid sa kindel olla, et nad on seal, sest nad ootavad sind! Ükskord jäi mu armas Adriana tund aega hiljaks ning kogu seltskond ootas suur külmaga ainult teda. Ma olin padutige!
Meil oli suhteliselt torkiv arutelu sellel teemal, kuna mu toakaaslane märkis, et tema läheb loengusse alati varem kui mina. Selle peale mainisin, et isegi kui ma jään hiljaks, siis ainult 5 minutit, mitte 45, mille peale tuli vastusek – täpsus peab olema kõigis eluvaldkondades. Ja temalt!
Kui prantslased korraldavad näiteks oma sõpradele õhtusöögi, öeldakse tihti saabumisajaks 7-8. See tähendab, et sa saabud veidi enne kaheksat või isegi hiljem. Kui saabud enne seitset või täpselt kell seitse, on see nende jaoks negatiivne, sest nad pole oma ettevalmistustega isegi alustanud.
Ma nüüd ei püüa väita, et ma olen hullult pedant kellaaegade suhtes, sest tihti jään ise 5-10 minutit hiljaks ja on olnud paar olukorda, kui olen jäänud isegi pool tundi hiljaks, kuid püüan ennast ikkagi parandada. Sest minu arust näitab see austust teisele, kui on kokku lepitud mingi kellaaeg ja sa saabud õigeaegselt.
Aga lõunamaa inimesed on teistugused ja minu asi pole neid muuta, vaid tuleb nende pisikeste iseärasustega leppida.
1 comment:
Mis ebameeldivad uudised,kaunitar?
Post a Comment